Eesti suured armastuslood

Mart Laar. Eesti suured armastuslood.

Selle raamatuga oli huvitav lugu.
Esiteks ostsin ta, kui raamatuklubi veebruarikuu raamatu, päriseks endale. Ikkagi killuke Eesti ajalugu, mis väga põnevast vaatepunktist kirja pandud. Kui ikka armastus (tunded) on mängus, siis on ju palju huvitavam lugeda.
Teiseks sattus see just sõbrapäevajärgsesse aega. Käisime kaasaga spaas lõõgastumas ning lugesime teineteisele neid armastuslugusid ette. On ju romantiline?!:)
Ja kolmandaks sobitus see ka suurepäraselt  Eesti vabariigi aastapäeva perioodi.

Mõned lood olid küll puhtalt ajalooline sissevaade isikute ellu ja tegemistesse, kus armastusest ei olnud poole sõnagagi juttu. Õnneks enamus siiski vastas pealkirjale:)

Sissejuhatusest paar nopet:
Vahel on lausa raske öelda, kumb abikaasadest on päriselt suurkuju. Abikaasad kasvavad teineteisega kokku, moodustades ühe terviku kaks poolt, millest üheta ei saa toimida ka teine. Nii pole ime, et pikalt koos elanud paarid lõpuks ühte nägu lähevad...
Ka on öeldud, et kuulsa mehe taga otsi naist. Ent sama kehtib ka kuulsate naiste kohta. Abikaasa arendab ja vormib oma teist poolt rohkem kui keegi teine, pannes ta püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Üksnes abikaasa suudab kodus luua rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Jaan Tõnisson põhjendas 1906. aastal esimese eestikeelse tütarlastegümnaasiumi asutamist sõnadega: "Mees on küll pere pea, kuid naine on kael, mis seda õiges suunas pöörab." Asi pole ainult selles, kuid kindlasti ka selles.

See raamat vajab veel aega ja süvenemist, sest isikuid on palju ja samuti on nende eludes palju erinevaid nüansse. 

Irdabielu

Erik Tohvri. Irdabielu: romaan 2016

Esimene Erik Tohvri raamat, mida lugenud olen, osutus igati positiivseks elamuseks. Mulle meeldis. Ladus ja huvitav, lõpuni pinget hoidev. Ei miskit tuumateadust, pigem psühholoogia. Niinimetatud tavaliste inimeste mitte niiväga tavaline, aga siiski üsna tavaline, elu.
Eks nii võibki elus juhtuda, et irdutakse, elatakse kõrvuti ja samas mööda, kui omavahel ei räägita, kui üksteist ei kuulata, kui üks domineerib teise üle, kui ühe arvamus on alati valearvamus ja teisel on alati õigus. Seega on siin üks suur järele mõtlemise koht või pigem uuesti mõtlemise koht.

See raamatki oli mul juba ammu loetud. Äkki meenus, et pole siia vastavat märkust teinud.

Ära armasta mind enam

Sain eelmiste postitustega vanad võlad likvideeritud. Ehk siis loetu sai kajastatud. Raamatud ise juba ammu raamatukokku tagastatud ja loodetavasti järgmisi lugejaid rõõmustamas.

Talviseks aja maha võtmise ajaks oli aga taas kirjandust tarvis ja selleks puhuks sai muu hulgas haaratud ka Tea Lalli "Ära armasta mind enam".
Neelasin selle paari tunniga eile õhtul (pigem juba öösel).
Kuigi raamatu tagakaanelt võime lugeda, et tegemist on nüüdisaegsest Eesti elust kõneleva romaaniga, mida ta kahtlemata on, siis mulle tundus pigem noorsooromaanina. Ehk teismelised ja noored oleks sihtgrupp, kes peaks seda raamatut kindlasti lugema.
Tagakaane info:
"Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama.

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja."

Raamat puudutas. Purunenud pered, katkised elud, üksijäetud lapsed. Alkoholism, muud sõltuvused ja pahed. Teistest erinemine, friigi staatus. Koolikiusamine. Kõik need teemad on põimunud. Ja ometi, kes on tugev ja kelle süda on õige koha peal, see tuleb võitjana (elu)raskustest läbi. (See kõlas nüüd veidi pateetiliselt küll, aga las olla.) Vaatamata tohutule kurbusele oli lõpp siiski üsna helges toonis.
Kes loeb, see teab, mida ma silmas pidasin.

Minu Norra

Tanel Saimre. Minu Norra: polaarutoopia ja naftaplatvormid.

Täiesti minu lainepikkuse raamat. Kui siin eelmise, "Minu New Yorgi", puhul möönsin, et lugeda võib, aga ise küll sinna sõita ei tahaks, siis siin on otse vastupidi. Oli suurepärane lugemine ja tekkis tahtmine ise kogeda polaarööd ja polaarpäeva ja näha päris ehtsaid ja õigeid ja tõelisi (täiuslikke!) virmalisi! Kuigi olen korra, isegi kaks korda tegelikult, Norras käinud... Bergenis olen ka olnud. Aga siis oli juulikuu ja vihma ei saanud. Vähemalt ei mäleta olulist sadu. Kuigi autori väitel pidavat Bergenis kogu aeg vihma sadama, kui siis ehk suvekuud välja arvata
Vihmast on kirjutatud kohe terve peatükk, millest olgu siinkohal ka väike stiilinäide toodud:

On kohti, millega käivad kaasas kindlad lahutamatud nähtused, inimesed või asjad. /.../ Bergeni puhul on see lahutamatu nähtus vihm. Rõve külm vihm, mida tuuleiilid sulle pidevalt näkku puhuvad. Vihm, siis natukene rahet, ja siis jälle vihm.
...Kui on sadanud kolm ööpäeva järjest, siis kõneainena tõstatamist väärib see vaid välismaalaste seas. Kohalikud ei räägi sellest, et vihma sajab, et hommikul tõusis päike või et meie ümber on igal pool õhk.
... Kui jätta kõrvale tõelised ekstreemsused nagu põuad ja Siberi pakased, orkaanid ja üleujutused, siis kõige ebameeldivam "tavaline" ilm, mida ma suudan ette kujutada, on nullilähedase temperatuuri, puhangulise ja muutliku suunaga tuule ning vihmaga. Täpselt selline ilm on Bergenis kõige tavalisem. Kõigile eestlastele, kes kurdavad, et Eestis on halb ilm, kirjutan ma raviks välja paar aastat Bergenit. Tulge siia ja te saate terveks. Eesti ilm muutub kohe palju ilusamaks.

 Ja see täiuslike virmaliste näide:

Ma kandsin pikka aega endas kujutelma sellest, milline on see öö, mil ma näen täiuslikke virmalisi.
Nüüd ma nägin neid. Mitte ei kujutanud enam ette, vaid nägin oma pea kohal, taevalaotuses. Terve maailm oli tol hetkel neid täis. Nüüd on mul tunne, et üks etapp elust on läbi saanud. Selle asjaga on nüüd ühel pool. Nähtud, tehtud. Ükskõik kui ägedaid virmalisi ma veel oma elus peaksin nägema, ei saa need enam ületada eilset, vaid ainult korrata. Hea rahulik tunne on. 

Ja paar muud toredat seika:

Kook on norra keeles kaka, mis teeb koos selliste sõnaühenditega nagu munnvann (suuvesi), okserull (loomaliharull) ja Vitus Apotek (suurima apteegiketi nimi) kõigi Norrasse sattunud eestlaste tuju heaks.

Edasi on vaikus ja pimedus kuni selleni, et ma avan ukse ja väljun, hinges ebamäärane õrn hõllandus. [Seisund peale magistritöö kaitsmist.]

Kaks armast peatükki: Päike tuleb ja Külaline.
Esimene räägib, pigem aimatavalt, armsama tulekust ja teine lapse ootusest ning saabumisest. Need mõtted on ääretult ilusasti kirja pandud.

Kahekesi klaasist majas

Hille Karm. Siiri ja Mihkel Oviir: kahekesi klaasist majas.

Tegemist on Tammerraamatu uue sarja "Paar" avaraamatuga, kus Eesti tuntud abielupaarid räägivad oma elust, tööst, tõusudest, mõõnadest, kodust, lastest, koosolemisest.
Mu meelest üks haruldaselt hästi õnnestunud raamat. Erilise soojusega kirjutatud ja väga inimlik. Oli tõeliselt hea ja ladus lugemine, ei õnnestunud kuidagi ka poliitika ja bürokraatia rägastikku takerduda:) Jääb üle loota ja oodata sarja järgnevaid põnevaid lugusid.

Väljanoppeid ka:

 Mihkel: Alati on kaks erinevat asja: poliitika ja inimesed, riigivõim ja inimesed. Vihatud riigivõim ei tähenda, et peaks vihkama inimesi, kes räägivad sama keelt, mida kõnelevad selle võimu esindajad. Ja igasuguseid inimesi - nii meeldivaid kui ka vähem meeldivaid - on iga rahvuse seas, igas riigis, igasuguse võimu ajal.

Mihkel: Nõukogude süsteemiga kohanesid inimesed väga kiiresti. Muidugi oli sel süsteemil palju vigu, mida me tänapäeval kõik hästi teame. Totalitaarses riigis neid probleeme ei afišeeritud ja paradoksaalsel kombel oli inimeste psüühika sel kombel paremini kaitstud. Tänapäeva infoühiskonnas teavad inimesed liiga palju ega oska nende teadmistega midagi peale hakata, Kogu maailm on küllastunud negatiivsest, see mõjub inimpsüühikale kehvasti, tekitab agressiivsust ja viha.

Siiri: Perekond on koostöö. Täpsemalt öeldes: perekond ei ole nimisõna, vaid tegusõna nagu armastuski.

Mihkel: Ei saa võrrelda seda, mida võrrelda ei saa.

Siiri ja Mihkli omavahelisest suhtlemisest jäi mulle arusaamine, et peamiseks otsustajaks on ikka Siiri, kes aga oskab nii Mihklile kui ka teistele jätta mulje, et otsustab Mihkel.

Siiri: ... ta [Savisaar] oli ja on mees, kes nautis ja naudib poliitikat ja ennast selles.
...Aeg on teine, aga Edgari enesekesksus on sama. 

Minul on sõprusest teine arusaam: sõbraga võib vaielda ja jääda temaga eriarvamusele, kuid sõpra ei reedeta, teda ei kasutata ära.

Küpsetamise lainel

Paar päeva olen köögis usinalt küpsetanud. (Sünnipäev on selleks hea põhjus.)
Täna valmis kapsapirukas. Olen seda varem ka teinud, seega tuntud headuses. Mulle meeldib just see tainas, mis on hästi käideldav ja vormitav.
Retsept on võetud Pirukaraamatust (ilmunud 1999), kus piruka autoriks on Ene Preem, kes võitis pirukakonkursil 4. koha.
Leidsin selle retsepti tegelikult ka Toidutarest, kus ta figureerib parima kapsapiruka nime all, ja ka Nami-Namist kui eriti hea kapsapirukas juustu ja tilliga.
Aga "vana kooli" inimesena eelistan ma ikka paberkandjaid:)

Retsept siis selline:

Taigen:
250 g võid (originaalretseptis margariin)
250 g kohupiima või kodujuustu
350 g (5,25 dl) jahu
0,5 tl soola
1 tl suhkrut

Kate:
1-1,5 kg värsket kapsast
200 g juustu (riivitud)
4 muna
200 g hapukoort
soola, suhkrut ja hakitud tilli

Kõigepealt tuleks kapsas peeneks hakkida ja vähese veega poolpehmeks hautada. Nõrutada, jahutada. Maitsestada soola, suhkru, hakitud tilli, soovi korral ka pipraga jms.
Segada toasoe või, kohupiim, jahu, sool ja suhkur ühtlaseks taignaks. Pane veidikeseks külma.
Suru tainas ahjuplaadi põhjale ning äärtele. Laota kapsas ühtlaselt taignale, puista peale riivitud juust. Sega munad ja hapukoor, lisa pisut soola, vala ühtlaselt kattele.
Küpsetada 200kraadises ahjus 20-30 minutit.

Pirukas enne ahjuminekut

Küpsenud pirukas

Paar korda küpsetasin ka maisijahu ja marjadega kohupiimakooki. Tuli väga mõnus kook! See jääb kindlasti mu kookide edetabelisse. Maisijahu on mõnus vaheldus ja alternatiiv nisujahule. Nii saab täiesti laktoosi- ja gluteenivaba koogi, kui kasutada lisaks maisijahule ka laktoosivaba võid ja kohupiima. Meie poelettidel on need tooted kõik kenasti olemas.

Minu New York

Diana Lotus. Minu New York: läbi taeva ja põrgu. Kirja pannud Dagmar Raudam.

Hästi kirjutatud ladus lugemine.
Kuigi Ameerika ei ole üldse minu teema (ei kipu sinna kohe üldse mitte), siis lugeda ju ikka võib. Seda enam, kui on nauditav lugemine. Ja see siin oli.
Kuigi mulle jääb pisut või pigem ikka täiesti arusaamatuks, miks inimesed tahavad sellist elu elada. Eks maailma peab ikka avastama ja oma unistusi püüdma ellu viia.
Mulle meeldis väga Mae kommentaar sellele raamatule. Mul tekkis nende numbritest koosnevate tänavanimedega seos Kopli liinidega:) Ja ma ei püüdnudki neist sotti saada.

Raamatu tagakaanelt loeme:

Woody Alleni tegelane ütleb 1979. aastal filmis „Manhattan“ New Yorgi kohta: „See on lihtsalt suurepärane linn (ja mul on ükskõik, mida keegi teine sellest arvab).“
Ma olen temaga täiesti nõus. Esimene kokkupuude oli mul New Yorgiga 15aastaselt. Kõledas pimedas detsembris, aga ma tahtsin kohe siia tagasi tulla. Tulingi, lugematuid kordi. Eemaldusin moemaailmast ja kombin uue hooga tärkavat mitmekihilist filmielu. Nüüd jookseb kuues aasta, kui olen ennast siia päriselt sisse seadnud ja see linn ei tundu enam hõlmamatu. Küll aga pole lootustki teda taltsutada ja enda omaks teha.
New York on minust kõvasti naiivsust välja peksnud ja mitu kaitsekihti peale kasvatanud. On päevi, kui pean ennast kõvasti kokku võtma, et ta oma kiiruse ja meeletu energiaga mind maha ei murraks. Aga paradoksaalsel kombel on see mind veel suuremalt unistama õpetanud. Ja niikaua, kui see vana võrgutaja mind üha edasi innustab, ma siit lahkuda ei kavatse.

Mõningaid üleskirjutusi siis ka, nagu ikka:
Et metrooaega mitte kasutult surnuks lüüa, on newyorklasel alati kotis kaasas midagi lugemiseks - tänapäeval pigem tahvelarvuti, kuigi metroos suure paksu raamatu lugemine tundub ekstra moodne olevat. Niimoodi nad sõidavad, ühe käega torust kinni hoides, kõrvaklapid peas ja silmad tekstis kinni. Üldiselt ollakse metroos viisakad, reeglid (näiteks et harkis jalgadega ei sobi istuda, see võtab ju teistelt liialt ruumi) on vagunites tihtipeale ülimalt piltlikult ja humoorikas vormis kirjas. Ammugi ei ole siin viisakas kõva häälega rääkida või telefonis vadrata, kuigi on matse, kes seda ilma igasuguse mõõdutundeta ikkagi teevad. On ka neid, kes käivad ikka ringi käe otsas rippuva magnetofoniga ja kuulavad tuima näoga räppi või teknot, nende jaoks on metrooseinal kirjas "reeglid lollidele", aga paistab, et nad ei oskagi lugeda.
Ja tundub, et kogu New York on läinud üle sõnumite saatmise peale, nii et ei maksa imestada, kui keegi mitte kunagi telefoni vastu ei võta, sest see on lihtsalt hääletu režiimi peal, kuna rahva hulgas räägib telefoniga ainult ajast maha jäänud inimene. Muidugi on erandeid, aga siis visatakse nende poole kõõrdpilke ja pööritatakse silmi.

[Jah, Issanda loomaaed on kirju igal pool, ütleks selle peale. Siinkohal meenub mulle üks tädike, (tahaks öelda kohe mutt, kuigi välja näeb pigem prouakese moodi:)), kes hommikuti bussi peale vehkides pidevalt telefoniga vatrab, jutt jätkub ühistranspordis (kus kõvahäälselt tehakse maailmaparandavaid kommentaare) ja ka sealt väljudes. Uskumatu, kus inimesed ikka on jutukad! Aga mina ei taha kuulda võõraid muresid ja pseudoprobleeme!]

Teinekord on üks pai see, mida ka kõige hullunum inimene vajab. Aga võõrale hullule pai tegemine vajab suurt julgust, seda võiks nimetada ka hulljulguseks.

Munapühade ajal tehakse siin [Central Parkis siis vist] lastele suurt munaotsimise mängu. /.../ Igatahes lippavad suurel reedel [??? suur küsimärk minu poolt - suurel reedel???, suurel reedel ei ole minu arusaamist mööda küll munadega miskit pistmist, ikka ülestõusmispühal alles] õhinal mööda parki ringi erutunud lapsed, kes põõsaste ja kivide vahelt värvilisi mune otsivad.

Ma vaatan Martat, tema pisikest sõbrannat ja mõtlen murelikult, mis neist praegu nii armsatst tüdrukutest edasi saab, kui vanemad nende ümber ei ole võimelised iseendaga absoluutselt toime tulema. Mis loevad siin uhked korterid, peened koolid ja teenijad.

See hull Ameerika, oma hullu kiiruse, hullude elude ja inimestega. Ja kuskilt lugesin (keegi hull vist kirjutas?), et ameeriklased on äravalitud rahvas. See oli mingi haige aju Piibli interpretatsioon, tõlgendus. Võib-olla see on omamoodi suurushullustus?!? Haige ühiskond. Nii mulle tundub.

Nendest toredatest aegadest alates on hotell [Plaza] lakkamatult käest kätte käinud. Viimasteks omanikeks on olnud nii kuulus Hiltonite pere kui veel tuntum kinnisvaramagnaat Donald Trump, kes oma ostu kommenteerides mainis, et ta ei ostnud mitte hoone, vaid kunstiteose - hotellide "Mona Lisa". Trump kaotas selle ostuga vähem kui kümne aastaga umbes 300 miljonit dollarit. Samas müüs ta järglane, kes uuendas Plazat üsna mitu aastat, selle üheksa aasta pärast edasi taas 300 miljonit dollarit kallimalt, umbes 843 miljoni eest. (Ameerika valijatele, kes üha korrutavad, kui osav ärimees Trump on, peaks selle fakti pealuuse raiuma).

Nii ei saanudki me ilma Trumpita lõpetada. Nagu viimasel ajal kombeks - selle nimega algavad päeva esimesed uudised ja viimased lõpevad. Brrr!

Üks väga värvikas lugu oli seotud trepist kukkumise tagajärjel saadud käeluu murruga ja seetõttu kokku puutumine Ameerika tervishoiusüsteemiga. Selles valguses peab nentima - küll meil on siin ikka hea elu.