Maailm paksude mätta otsast

Kairi Kuur ja Fausto Gobbi. Maailm paksude mätta otsast. Mõtlemisainet kõigile, kes tavaliselt selliste asjade peale ei mõtle.

Igavesti tore ja muhedalt kirjutatud raamat. Hea sõnaseadmisoskus on ikka väga oluline kirjutamise puhul. Sellise raamatu lugemine lausa lendab!
Mulle tõsiselt meeldis! Ma nautisin täiega! Ja mugistasin naerda.
Kuigi teemakajastus ei olnud ju sugugi naljakas, vaid elust endast ja üsna tõsiste (kohati dramaatiliste) näidetega. Kedagi ei ole õigust diskrimineerida, aga vihakõne paksude aadressil näib olevat normaalne nähtus, nenditakse raamatus.

Toimetaja (Tiina Kangro) järelsõnast noppisin välja need kõige kuldsemad ja raamatut sobivalt kokkuvõtvad sõnad:

"Kuigi "Maailm paksude mätta otsast" näib rääkivat paksudest, on see õigupoolest raamat sallivusest ja ligimeste märkamisest me kõrval. Me kõik erineme natuke teistest, aga me kõik tahame elada väärikalt ega vaja seejuures kellegi teise pidevat meeldetuletust, et ta on meist parem ja õigem ilmakodanik.
...iga me sõna ja samm mõjutab me enda elu kõrval ka paljude teiste elukvaliteeti." 

Ühe mu meelest väga täpse ja nagu naelapea pihta näite toon ikka ka:
"... mu mees kohtus hiljuti ühe oma ammuse sõbraga, keda ta polnud ligi viisteist aastat näinud. Kohtumise esimene lause oli kunagise keskkoolikamraadi poolt otsekohene. Ta hüütatas: "Issand, kui paksuks sa oled läinud!" Mu mees kostis selle peale: "Oi, kui kõhn sina oled, kas sul on vähk või?!" Sõbra näost oli näha solvumist ja ta silmadest võis välja lugeda, et ta samastas sellise ütlemise äärmise häbematusega. Aga loll ta polnud ja hetke pärast jõudis talle endalegi kohale, et äkki ta ise... mille peale läks õhtu sõbralikult edasi."

Tegelikult oleks ilmekaid näiteid veel küllaga, aga püüan end ohjeldada:)

Kus ma olen

Mihkel Raud. Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda.

Elulooliseks eneseabiraamatuks tituleeritud üllitis. Kuskilt uudistest käis läbi, et noortekirjandus ja väga populaarne kusjuures.
Nojah. See tõmbas ka lõplikult mu (lugemis)hoo maha. Et kui noortele, siis noortele. Ei peagi mulle sobima. Ei ole sihtrühm.
Tahtsin tegelikult juba enne käest panna - liiga ropp, liiga otse ütlemine. No ei ole minu teema. Kas tõesti peab end nii väljendama?!? Ei pea ju!!! Sellest kirjutab Mihkel tegelikult ise ka... ja ikka laseb samas vaimus edasi... Ju siis roppus ja rõvedus müüb. Kahju! Aus ja otsekohene võib ju olla, aga seda saab ka viisakamalt väljendada.
Iseenesest oli ju ka toredaid kohti, häid ja õigeid ütlemisi ning mõne koha peal ma lausa naersin. Aga domineerima jäi mingi negatiivne tunne.
Olin selle kõik juba kirja pannud, kui hakkasin mõtlema, et kas ma olen ülekohtune, kas ma peaksin olem leebem oma väljaütlemistes? Et kõik (paljud) ju kiidavad ja on vaimustuses, isegi mõni neist, kes ei salli ropendamist. Siis saabus aga selginemishetk. See siin on minu arvamus ja teadupärast on igaühel õigus oma arvamusele. Meeldigu see siis teistele või mitte.
Ja, nagu ka eespool juba mainisin, siin oli häid mõtteid, millele ma kahe käega alla kirjutaks.
Näiteks meeldis mulle väga teenusepakkujaid kirjeldav mõtteavaldus. Kuidas püsikliente nöögitakse ja ei pakuta neile soodustusi. Kui lähed kohale ja ütled, et lähen teise teenusepakkuja juurde, kes pakub sama teenust poole odavamalt, siis alles pakutakse sulle veel pisut odavamalt. Nii et alati tasub küsida ja ähvardada äraminemisega:)

Mõned tsitaadid ka, mis jõudsin välja kirjutada (paljusid ei jõudnud, tuli raamat tagastada):

Tõhusam viis raha teha on seda mitte kulutada!

"Töö edasilükkamine võtab lõppkokkuvõttes rohkem aega kui selle ära tegemine!" (Rita Emmett)

Mõnes mõttes on internet hullemgi kui mõni kerge narkootikum. 

...on täiesti ükskõik, mida teised sinust mõtlevad, sest nad ei mõtlegi.
Unusta teised inimesed, mõtle ainult endale. Ole egoist! Äkki leiad end sedakaudu ühel hetkel isegi üles.

Ma üritan sulle öelda, et kui sa midagi teed, leidub alati keegi, kellele see ei meeldi. 

Kahel pool eesriiet

Poobus, Hele-Mai. Anu Kaal: kahel pool eesriiet.

Iseloomustav kokkuvõte raamatukaanelt:

Anu Kaal on tuntud eesti ooperilaulja, kelle hääle maagiline ja lummav kõla on meeles paljudel. Raamatu autor Hele-Mai Poobus, üks Anu Kaalu õpilastest, on peenetundeliselt kirja pannud oma õpetaja elu nii siin kui ka teisel pool eesriiet. Raamatus saavad kokku vestlused Anu Kaalu, tema lähedaste ja kolleegidega ning kultuurilooliselt põnevad fotod.
Autor kirjeldab oma tööd nii: „Siia kaante vahele püütud materjal pole ei muusikateaduslik uurimus, statistiline ülesloendus ega kõikepaljastav elulooraamat. Pigem on see jalutuskäik mälestuste radadel. Pilguheit minevikku. Tagasivaade elatud elule, mis sama värvikirev nagu aastaaegade vaheldumine.“

Ma armastasin Estoniat

Ülle Ulla. Ma armastasin Estoniat.

Põhjalik sissevaade Eesti teatriajalukku (peamiselt siis Estoniat ja Draamateatrit puudutav), millega seoses tulid elavalt meelde Kalju Haani üksikasjalikud loengud ülikoolipäevilt. Näitlejad, baleriinid, balletitantsijad, lavastajad, dirigendid, lavateosed jne - kõik on suure täpsuse ja austusega kirjas.
Teatrilugu on tihedalt läbi põimitud Ülle Ulla isiklike kogemuste ja läbielamistega. (Kodu kaotamine 9. märtsil 1944, mil Tallinna pommitati, "Reaali Poisi" teisaldamine 1945. aastal, mida ta juhtus pealt nägema jne.)

Kuigi ma ei suuda detaile meelde jätta ja kõik faktid ei tundu ka hetkel minu jaoks olulised, siis ometi on tegu väärt (teatri)ajaloolise materjaliga. 

Ita Ever illustreerib ja iseloomustab ilusalt oma head sõbrannat Ülle Ullat raamatu lõpus olevas intervjuus:
"Ülles säilis alati teatav sissekodeeritud delikaatsus, niisugune sisemine intelligents. /.../ Ta oli väga tundlik ja, väljendamaks oma tundeid, väga-väga õrn. Üllel oli alati raskusi karjumisega, ta ei suutnud iialgi karjuda. Ta võis vihastada, aga vihastas alati kuidagi sissepoole, isegi seda tegi ta delikaatselt. /.../ Ta oli väga tundeküllane inimene, igas suhtes."

Kõik sõnad tunduvad kuidagi valed ja liigsed kirjeldamaks seda raamatut ja väljendamaks tunnet, mis pärast lugemist jäi...

Minu Rio de Janeiro

Malle Koido. Minu Rio de Janeiro: elujanus olümpialinn.

Kartsin natuke seda raamatut. No et äkki ongi ainult olümpiast ja spordist. Õnneks oli siiski muust ikka ka. Teatud kohad (peatükid) jätsin lihtsalt vahele:)

Sain teada, et Rio de Janeiro on kontrastide linn:
Väga olulist rolli mängib favela's [slummis] telekas. Satelliittaldrikuid võib näha peaaegu kõigi majade katusel. Rikkamale rahvale üle terve maailma meeldib ironiseerida, et vaestel pole söögiraha, aga siiski ostaavd nad esimesel palgapäeval endale kõige uhkema teleka. Vaevalt ots otsaga kokku tulemine tähendab aga loobumist aja veetmisest kohvikus, restoranis, kinos või teatris. Isegi kesklinna jalutama minek maksab, sest tuleb transpordipilet osta. Kes kitsikuse ja tööpuuduse tõttu enamiku ajast kodus veetma peab, võib väga lihtsalt nelja seina vahel hulluks minna. Televisioon mängib meelelahutaja ja infoallikana pealtnäha trööstitus elus väga olulist rolli.

Siiski ei saa ma ka ilma spordita ning esimese ja teise maailma probleemideta:

Õige carioca [riodejaneirolane] ei vajagi spordi harrastamiseks mingeid erilisi rajatisi - mets või tänav sobib küll. Kui Euroopas enam tänaval lapsi vutti mängimas ei näe ja paljudes kohtades on see isegi keelatud, siis Rio noorus pole veel ainult iPadi-orjuses. Sageli imestan keset päeva kuskil sisehoovis jalgpalli taguvaid lapsi nähes, kas nad koolis ei peaks olema. Euroopas valitseb lapsevanemate seas paanika, et mis küll kõik juhtuda võib, kui eelkooliealine laps üksi või sõpradega tänavale läheb. Siin peavad paljud vanemad nii mitmel töökohal rabama, et neil pole aegagi selliste banaalsete muredega pead vaevata. Paljud lapsed naudivad endiselt sportlikku lapsepõlve ja vabaduse rõõme.

Mis ka kuidagi eriliselt meelde jäi - komplimentide tegemine, tänaval järele hõikamine. Kohalikele positiivne, võitlevatele feministidele aga täiesti üle mõistuse käitumine.

Kaks väga olulist raamatut läbivat sõna:
favela ehk slumm, slummilinnaosa.
carioca - Rio de Janeiro elanik

Tegelikult ei olnud mul üldsegi nii pikalt plaanis kirjutada, aga vaat' mis juhtus...:)
Minu-sarja raamatuid tasub ikka lugeda. Isegi siis, kui ei oska või julge midagi antud maast, riigist, linnast oodata.

Rändamisi

Imre Siil. Rändamisi: minu väike reisiraamat.

Copy'n Rahva Raamatu tutvustusest:
"Kõrge riigiametnik Imre Siil on hea vana kooli rännumees. Ta reisid algasid pea poole sajandi eest ja lõppu pole veel näha. Moskva jalgpallistaadionilt jõutakse Georgia veinikeldritesse, Arktika Teravmägedelt Lõuna-Aafrikasse, Ingerimaa ugri-küladest Sydney konverentsisaalidesse. Igal pool juhtub väikeseid, aga tähendusrikkaid lugusid. Neis reisikirjades on asjalikke ülevaateid ja poeetilisi läbielamisi, on kulgemist ja kirge."

Täitsa tore lugemine - humoorikas, kohati tajutavalt satiiriline - kuigi tükk siit ja jupp sealt. Reisikirjad väga erinevatest eluperioodidest. Mõned tööreisid keskendusidki peamiselt tööle ja riik/maa, kus viibiti, jäi suisa tagaplaanile. Kohati tundus, et tegemist on uue sõnausega:) Mitmeid sõnu oli käänatud-väänatud üsna vabalt ja leidus mulle päris uusigi. (Nt: tundrus; purjukil; sibelema) See pisut häiris.
Oleks tahtnud illustratsioonideks värvilisi pilte ja ka pildiallkirju sinna juurde. Lugeda aitas, aga midagi jäi nagu puudu...

Filmielamus

"Brooklyn"

On filme ja raamatuid, etendusi ja kontserte jne, mis jäävad "kummitama", sööbivad mällu, jätavad jälje, sellise hea tunde, mis püsib. Ja veel tüki aja möödudes meenub just see tunne, mis ükskord tekkis.
Kui siin ühel päeval mõtlesin meenutama hakata neid etendusi, mida läbi aegade olen vaatamas käinud ja mis eriliselt meelde jäänud, siis läks pisut raskeks. Esiteks ei meenunud paljud pealkirjad (kuigi tunne võib isegi alles olla), teiseks meenusid pealkirjad, aga sisu ei tulnud üldse meelde... Aga neid on ikka üsna vähe, mis on mulje jätnud...
Filmidega on vist veel keerulisem, aga võib-olla ka lihtsam, sest kinos käin ma tunduvalt harvem, telekast, jah, vaatan tihemini.
Üks selliseid filme, mis möödunud aastast kummitama jäi, on "Brooklyn".
Viisin ennast eelnevalt kurssi, millega tegu. Positiivse tõuke andis mulle filmiarvustus Ralfi nurgas.
Nõustun temaga, kui ta ütleb: "Fantastiline draama, mis võlub oma leebuses ja suudab liigutada millegagi liialdamata."
See tunne püsib minus siiani, kuigi filmi käisin vaatamas veebruaris.

Samasuguse elamuse jättis telesari "Koduigatsus" - Austraalia ajastudraama, mille kaht hooaega oli võimalik ETV-st vaadata. Loodan, et tuleb ka kolmas hooaeg meie tele-ekraanile. Ilusad inimesed, ilus loodus ja see "miski", mis paneb kaasa elama ja järgmist osa ootama. Leidsin internetist pildi, kus peaaegu kõik võtmetegelased peal.

Üks sari oli mõne aasta eest veel, ilmselt Ameerika oma, aga mulle ei meenu absoluutselt pealkiri. Seal olid ka eriliselt ilusad ja meeldejäävad inimesed (näitlejad), naispeategelane oli jurist (kohtunik).
Ja oli ka sisu.
Loodan, et tuleb ikka veel selliseid minu maailma filme.