Vaikuse hääl

Jaan Tätte. Vaikuse hääl.

Imeline raamat. Hinge puudutav. Lihtne ja ilus. Hea tunde raamat. Eriliselt sobiv just praegusel hingedeajal. Enese sisse vaatamiseks.
On raamatuid, mida hoida käeulatuses, et vajalikul hetkel taas sirutada riiulist või öökapilt seda võtma. See on just üks niisugune.
Hoidsin seda kaua oma lugemisnimekirjas. Ja täna lugesin ühe hooga läbi. Oli sobiv aeg, õige hetk.

Õnn ei tule millegi juurdesaamisega. Õnn tabab sind alati koos vabanemisega, loobumisega, kui sa oled suutnud millestki lahti öelda, millegi ära anda. Rõõm tuleb saamisega, õnn tuleb loobumisega. Õnn on teiste sõnadega kerge tunne hinges. Ja see kerge tunne tuleb siis, kui sa vabaned millestki kas vaimselt või materiaalselt.

Elu on selleks liiga väärtuslik, et klammerduda valede asjade külge. Rõõmu puudumisega tunned vale asja ära. 

Üksildustunne tähendab vajadust iseendaga kokku saada, mitte teistega. Üksildane oled sa siis, kui sa ei tunne oma sügavat tuuma.
Sa tahad, et sind oleks inimestel vaja millegi muu pärast kui ainult selleks, et küsida sinult kellegi meiliaadressi või toiduretsepti. Sa tahad, et sinu käest küsitakse tähtsamat asja. Sa oled väsinud pealiskaudsusest.

Meeldib see meile või ei, aga tehnika areng toob kaasa inimese taandarengu.

Kui see paine ära kaob, et ma pean kedagi kohe saama aidata nagu tuletõrje, siis hakkab ääretult mõnus. Saabub mõnus vaikus hinge ja sa suhestud paremini kõigega, mis on su lähedal.

Kui ma rääkisin vaimu rämpstoidust, siis ma mõtlesin müra meie ümber, mida meie meeled lakkamatult tajuvad ja talletavad, olgu selleks reklaamplakatid, muusikatümps ostukeskuses või keskpärased telesaated.

Elamine nutitelefonis tundub palju huvitavam kui päriselu.

Meil on ära kadunud tava, mis on olemas enamuses idamaades. Ka Vaikse ookeani saartel on tavaline, et ema-isa teevad tööd ning laps on vanavanemate hoida, kellel on aega ja kes siis räägivad lapselapsele, kuidas maailmas asjad käivad. Sealt tuleb tarkus, mis on kogunenud ja kandunud edasi sajandite vältel. Elutarkus, loodustarkus, südametarkus. Aga meil kadus see kuskile ära.

Armastus annab alati midagi vastu. Õige armastus ei vii hingerahu, vaid toob selle. Õige armastus toob rõõmu, mille juurde kuulub nii kurbus kui valu.

Armastuse puudumine on nagu tuulevaikus. Õige armastus paneb tuuled puhuma.

Kuldsed sõnad. 75 lehekülge - ainult üks pärl teise järel. Seda raamatut tahan päriselt oma käeulatusse.

Minu Tallinn

See on nüüd üks vana võlg suvelugemistest. Aeg on kiirelt läinud ja avastasin, et mitmed asjad on siin kajastamata jäänud. Tasapisi hakkan siis neid võlgu (või võlgasid? - Kumb on õige? Mõlemad variandid?- ei oska enam eesti keelt?) likvideerima.

Terhi Pääskylä-Malmström. Minu Tallinn: kalevitüdruku kroonika.

Mõnus lugemine, kus suuresti vaadeldakse kultuuridevahelise erinevusi, siinkohal siis soomlaste ja eestlaste erinevusi. Tugevalt on tunda ka (rahvuslikku) eneseirooniat.

Aeglasele soome mõttelaadile tundus 21 päeva ebainimlikult lühikese ajana, aga eestlastel oli kombeks kiirelt tegutseda ja sellega suurepäraselt hakkama saada. Et ruttu ei saaks ja et asi ajanappuse pärast põruks - sellist võimalust polnud eestlase jaoks olemaski. Niisiis võlusin ka mina endast välja väikese eestlase ja asusin toimetama.

Kunagi tõstatasin ajataju teema vestluses oma eestlasest tuttava, väga intelligentse pensioniealise prouaga.
"Tulekustutusmentaliteet, Vene ajast pärit," tõdes tema sujuvalt ja lisas, et eestlaste elu on aastasadu ebakindel olnud. "Meil on olnud alati vaja muutustega kiiresti kohaneda, et uues režiimis ellu jääda."
Hiljem jäin mõtlema, kas ilma selle oskuseta olekski enam Eestit ja  eestlasi. Kas ilma tulekustutusmentaliteedita oleks olnud võimalik viimase 25 aastaga nii hoogsalt areneda?
Kõige hämmastavam on eestlaste spontaansuse juures muidugi see, et kõik tundub arulagedusele lähenevast sebimisest hoolimata alati korda saavat ja ka töiste projektide lõpptulemused ei jää vara valminud projektidega võrreldes põrmugi alla. Ainus, kes kannatab, on juustest hallinev ja magamata soomlane.

Mina vene keelt ei valda. Küll pursin enam-vähem soome, eesti, inglise, rootsi, saksa ja prantsuse keeles ega jää hätta ka Norras-Taanis-Hollandis. Kuid vene keel on olnud mulle alati suur ja tundmatu.

Siin ongi erinevus minu põlvkonna vahel Eestis ja Soomes. Eestlastest noortel täiskasvanutel on isiklikud mälestused, soomlastel on mälestused vanavanemate omad. Võib-olla sellepärast ei kipu me Soomes enam uskuma, et Venemaaga midagi hullu juhtuda võiks. Eestlased aga sama kindlad pole.

...kui köitev oli vaadata naabrite nägemust endale liigagi tuttavast, kodusest elulaadist. (Võib-olla hoiad ka Sina, hea lugeja, seda praegust raamatut käes samal põhjusel.)
(Jutt käib Eesti Draamateatri lavastusest soome päritolu Antti Tuuri näidendi "Jõgi voolab läbi linna" põhjal.)

...mitte kuskil mujal pole ma säärast helirõhku kogenud kui Eestis.
Nagu ühel vabaõhukontserdil... Pärast esimest pauku - õigemini põrgulikku maailmalõpu esifanfaari - tundsin ennast lämbumas. Õhku lihtsalt polnud, sest hapnik jäi lavalt veerevale helitsunamile jalgu. Mu soome päritolu sõbranna kartis seevastu südameatakki, sest ta süda hakkas möirgava bassiga ühes rütmis lööma. Suure loomasõbrana arvas ta samuti, et kõik linnud ja oravad surid kümne kilomeetri raadiuses juba ehmatusest ära.
Meie olime siiski ainsad, kes esireast mõned sammud tahapoole võtsid. Kõik teised jäid oma kohtadele, kõrvad kaitsmata ja ühel noorel naisel suur beebikõhtki ees.
Miks, kallid eestlased?
Või kas asi on kõigest selles, et me, soomlased, oleme nõrgad? Peerutõbised piimaallergikud ja peale selle veel üliõrnade kõrvadega.

Olin siiani arvamusel, et laulupidu, kui eestlastele midagi üdini omast ja püha, läheb tõeliselt korda vaid meile endile, mil tunneme suurt ühtekuuluvust jne. Peatükk "Laulupeo lummuses" kummutas aga mu arvamuse täielikult. See tundus suisa uskumatu, et meie laulupidu võib nii suuri ja võimsaid emotsioone ka teise rahvuse esindajas tekitada:

Siis nägin ma seda, ja see lõi mind pahviks.
Rahvariides inimmassid veeresid mööda päikeselist Pärnu maanteed alla. Kõik naeratasid laialt, laulsid  ja hõiskasid, lehvitasid käsi ja lippe. Tänava ääres ei tahtnud pealtvaatajatele piisavalt ruumi olla. Ka nemad naeratasid, laulsid, hõiskasid ja lehvitasid.
"Elagu!" kostis siit ja sealt. "Elagu lauljad, elagu pealtvaatajad, elagu Eesti!"
Ma olin seda kõike telekast näinud, aga see polnud mind siiski päriseluks ette valmistanud.
Ja siis märkasin ma järsku, et ei näinud enam korralikult, sest mu vaatevälja katsid pisarad. Ma seisin Viru väljaku veerel ja nutsin lahinal oma päikeseprillide taga.
Ma nutsin nukrusest ja ma nutsin õnnest. /.../
Ja ma nutsin laulupidude pärast /.../
Ma nutsin siiralt rõõmustavate laste pärast, kes mineviku ballastist midegi ei teadnud, ja ma nutsin vanade kortsus memmede pärast, kes teadsid liigagi hästi, aga kes täna rahvariideid kandes iseenda peremehena uhkelt mööda pealinna tänavaid marssisid.
Ma nutsin ilu ja valu, mineviku ja oleviku pärast. /.../
Sel õhtul nautisin tuttavatega laulupeo esimest kontserti, järgmisel hommikupoolikul läksin Kalevi staadionile tantsupeo etendust vaatama. Ja kui tantsijad lõpuks rohelisele murule Eesti kaardi moodustasid, nutsin ma jälle.

Niisugune valik siis sellest raamatust.

Ma armastasin terroristi

Anna Sundberg, Jesper Huor. Ma armastasin terroristi: 16 aastat sõjakate islamistidega.

Olen kunagi üksjagu lugenud neid Valge-sarja raamatuid ja sealjuures ikka korralikult oianud ja puhisenud, nii et see siin oli nagu omamoodi lisapeatükk.
Aga jah, kui nüüd otse öelda, siis - Litsakas tädi. Heaoluühiskonna tänamatu produkt, kes süüdistab kodumaad uskmatuses ja tuhandetes pattudes, aga kui häda käes, siis olgu aga appi tuldud ja hüvesid antud.
Kuidas saab üks inimene ikka peast nii lolliks minna, sellest ei suuda ma aru saada. Ei oska isegi mitte kaasa tunda, kuigi inimlikust seisukohast ju võiks...

Mu meelest on Mae sellest raamatust nii hea kokkuvõtte teinud, et ei oskagi midagi tarka juurde lisada.

Minu Ahvenamaa (järg)

Lubasin siin kunagi, et "Minu Ahvenamaad" käsitlev kirjatükk saab täiendust. Siin see siis nüüd on. Ikka püüan üles kirjutada neid häid mõtteid ja ütlemisi, mida tasub uuesti üle lugeda.

Minu Ahvenamaa - raamat, mida tahaks üha uuesti kätte võtta, üle lugeda, mälu värskendada. Hea tunde raamat, mille mõju ajaga üha tugevneb.

Nii saan mina tutvustada neile, kes siia külla tulevad, seda ilu, mida ise looduses näen. Looduse ilu vaadates ei jää inimesed enamasti ükskõikseks. ... Ilu tuleb üles leida ja enda südamesse lasta pesa teha.

"Ära muretse, Janne, kõik saab korda," vastab Stig ülima muretusega...

Olen Stigi peale lausa pahane. Mis mõttes "kõik saab korda"!?!? Kõik ei saa iseenesest korda lihtsalt seda lauset korrates. Tuleb olla realist, tegutseda, toimida. Ma ei mõista, kuidas tema saab olla nõnda rahulik ja korrutada vaid üht - kõik saab korda!...

Päeva lõppedes pean oma  pahameelt kahetsema. Kõik saabki korda, nii nagu Stig mitu korda rahu ja muigega hääles rõhutas. See päev on minu jaoks õppetund, mida kannan endas tänini. Õpin, kuis kõik, mida kartsin vussi minevat, laheneb. Kõike, mida arvasin lõppevat, jagub ja jääb ülegi. Kõik, keda arvasin rahulolematud olevat, jäävad rahule. Ja mina, keda arvasin  sel päeval olukorraga mitte hakkama saavat, saan hakkama. Kõik saab korda!

Tuuletus on üks hea hingamise hetk, kus keegi ei küsi ega vasta.

...kui ei ole rahu, ei saa ka muud hüved seda toota ega asendada. Südamerahu on väärt hingevara, mille lähedusse tasub end kõiges hoida.

Tallinna sadamas tervitab saabujaid alkoholireklaam. Seda kommenteerib Janne nii:

...Ehk võiks meie väike kodumaa "tere tulemast"-käepigistuseks või hüvastijätulehvituseks leida mõne muu visiitkaardi kui alkoholireklaam??! No näiteks kasvõi Kalevi šokolaadi reklaami?

...Nõnda põgus on elu ja eal ei või teada, millal kohtad inimest viimast korda. Seepärast tuleb püüda igaüht kohelda tähelepanelikkuse, sõbralikkuse ja austusega, et oleks süda puhas, kui uut kohtumist ei tulegi.

Ühel suvel enne Ahvenamaale tulekut põikan Tallinnas apteeki. Eesmärgiks on osta niinimetatud rästikupakikene. Tegemist on esmaabipakikesega, mida kasutada siis, kui rästik - ainus roomaja saarel - on hammustanud. Igaks juhuks on pakikest ju hea kaasas kanda. Soomes on sellised apteekides müügil. Küsin säärast ka Tallinna ühe suurima ostukeskuse apteegist. Proviisor vaatab mind suurte silmadega ega saa aru, mida ma täpselt soovin. Kui olen veel kord talle rästikutest ja ussihammustuse mürgisusest ning esmaabist pajatanud, annab ta nõu.
"Kui midagi säärast juhtub, siis pöörduge kiiremas korras EMOsse!" soovitab asjatundlik proviisor.
"Jah, hea meelega teeksin seda, kuid seal, kuhu lähen, ei ole EMOt," vastan mõtlikult.
"Kuidas ei ole?" ei saa ta vastusest aru. 
"See on saar keset merd ja seal on vaid meditsiiniõde, ei ole isegi arsti. Ja saarel, kuhu ma tegelikult teel olen, ei ole sedagi. Seal ei ole ühtegi hingelist peale roomajate ja lindude-loomade."
Proviisoril ei ole enam midagi lisada. Ta jääb nõutuks ja sõnatuks. Mulle tundub, et ta ei kujuta ettegi, kuhu ma teel olen. Et on olemas mingi koht, kus EMOt ei ole, ja isegi mitte meditsiiniõde!? Suure kaubanduskeskuse seinte vahel töötad oma turvalises miljöös. On arusaadav, et inimene ehk ei mõista, et on olemas paiku, kus elatakse teistel tingimustel. Ja kui ta seda mõistabki, on ehk raske ette kujutada. 

Kirju mandrilt

Hedvig Hanson. Kirju mandrilt.
Liuglesin läbi nende kohati unenäoliste kirjade ja mõtlesin - mis see siis nüüd oli?!?
Ilukirjandus? Päriselu? Midagi vahepealset?
Kes on see salapärane saarel elutsev kirjanikust meremees või meremehest kirjanik, kellele kirjad adresseeritud?

Nagu ikka aitab vahel sõber Google tekkinud küsimustele vastuseid leida:)
Ajalehes Lääne Elu kirjutatakse: ""Ma tundsin, et kui see raamat on kirjade  vormis, siis need kirjad vajavad adressaati ja seda mul algselt ei olnud."
"Kuid siis ma kujutlesin, et kui mina olin Viljandi metsade vahel, siis mu kirjade saaja on minust kaugel ja võimalikult minu vastand. Seega mees merelt, kuskilt väikeselt saarelt," selgitas Hanson. Konkreetset prototüüpi tal enda sõnul silme ees ei olnud, kirjasaaja on segu mitmetest inimestest.
Hanson lisas, et raamatu kirjutamise ajal luges ta mitmeid Eesti meesautoreid (millele on ka raamatus vihjatud), nagu Jaak Jõerüüt ja Valdur Mikita."

See oli kuidagi väga omanäoline ja erilise tundevärvinguga raamat. Selle raamatu pean endale ostma, et saaks aeg-ajalt uuesti sirvida ja süveneda ja üle lugeda, alla joonida, markeerida...
Nii see lugemine kulges ja ununes üles märkida lehekülgi heade mõtete ja ütlemistega. Alles paaris viimases peatükis taipasin seda teha. Väike valik siis neistki:

... sinu parim ei pruugi teiste meelest olla parim. ...

Pean tunnistama, et vahel haarab mind jõuetus ja tusk, et inimene ometi nii armutult, armetult üksi on. Me võime olla sarnased, jah, üldisemas plaanis, kuid meie sügavad sisemustrid on nii unikaalselt erinevad, et lõpuni üksteist mõista polegi võimalik. Ikka tekib kusagil möödarääkimine, möödamõistmine, möödatundmine, ükskõik kui lähedane tundub teine inimene olevat.

...me kasvatame segadust, olles ise segaduses...

Kui oskaks leida rahu!

Ah et sina vaatad öösel virmalisi! Ja mina pole neid ikka veel näinud. Olen vist liiga palju maganud. Kõik peod olen maha maganud, aga neist pole suurt kahjugi, virmalistest on küll. ...

Üks mu muusikust tuttav on öelnud oma naisele, et naine võib talle kõike öelda , aga valigu tooni...

...Ehk ongi väärtuslikum see, mis me ütlemata, kirjutamata jätame, kui see, mida me sõnades väljendame.