Minu Berliin

Jaana Davidjants. Minu Berliin: pidu kunstnike paabelis

Ei olnud päris minu tassike teed, nagu klassikud ütlevad:) Aga loetud ta kuidagi sai, kuigi tahtsin korduvalt pooleli jätta, ja nii see lugemine venis väääga-vääääääga pikaks ning lõpuleheküljed lasin ikkagi diagonaalis üle (õigemini lehitsesin läbi).
Liiga boheemlik. Kunstist ja pidudest läbi imbunud. Täiesti võõras teema minu jaoks. Absoluutselt ei haakunud. Kahju muidugi, aga mis teha...

Kuidagi uskumatu tundus berliinlaste suur protestilembus ja pidev tänavatel mässamine. Eriti just 1. mai, mis enamasti suureks mäsuks läheb.
Felix rääkis oma kodupiirkonnas Prenzlauer Bergis aset leidnud kontseptuaalset laadi demost, kus inimesed kõndisid ringi valgete plakatitega. Küsimusele, mille vastu või poolt protestitakse, vastas keegi rahva hulgast, et nõutakse rohkem vaba aega ja paremat elu. Kelle poole täpselt pöörduti, jäigi selgusetuks.

"Koge aeglust,"  ütlevad ökokogukondlased ise. Berliin on aeglane ja talle meeldib aeglane olla.

Mina olin külma ja pimedaga harjunud, aga Argentiina sõbrad  kaebasid, et midagi nii hullu nagu Berliini talv pole nemad veel läbi elanud. See, et Eestis on talviti veel pimedam, ei mahtunud neile pähe. Kuidas te end seal kõik kohe ära ei tapa, imestasid nad.
Külm aga kestab Berliinis lühemalt ja kevad saabub märksa varem kui Eestis. Ning kohati kevadet polegi. Jäine ilm vahetub kiiresti soojaga ning tihti on juba aprillis suur suvi õues.

Saksamaa on alati olnud tuntud tugevate naiste poolest, alustades Leni Riefenstahli ja Marlene Dietrichiga ning lõpetades Angela Merkeliga tänapäeval.

Kui vähe on meil tänapäeval kontakti alastusega, mõtlesin ma imestusega. [Nudistide rannas!]

Põrkusid ka kultuuritaustad. Avastasin, et näeme naise ja mehe rolli suhtes väga erinevalt. Esimest korda taipasin, kui vähe mõjutab meid, eestlasi, religioon. [Jälle! Pea igas raamatus tuleb see ette!] 

/.../Religiooni mõju lõi välja ka mu kallima kunstiteostes, millest paljud olid seksuaalse alatooniga. Keegi pidi ikka ja alati paljaks võtma, sest muidu polnud piisavalt tabusid murtud. Mille ja kellega Krzyztof võitles, jäigi mulle arusaamatuks. Eestis käisid ju kõik koos alasti saunas ning vaevalt keegi enam pärast kuueteistkümnendat eluaastat alastusest suurt numbrit tegi.
[Ju see sõltub ikka inimesest. Mu meelest ei ole küll alastiolek norm ja ok väljaspool vanni- või magamistuba või siis laiendatult väljaspool kodu.]

Riietumiskoodid siin puudusid, üldse oli overdressing [riietusega ülepakkumine, silmatorkavamalt riietumine, kui olukorras tavaks] suurem hirm kui underdressing [eelmise vastand: liiga argiselt riides]. Kontsadel ei käinud peaaegu keegi ning polnud midagi ebalahedamat kui näha välja, nagu oleksid pikalt juurelnud, mida selga panna. Isegi kui olid seda teinud, pidid välja nägema hooletu ja kergelt räämas. Omavahel kutsusime seda kodutu väljanägemiseks.

Berghaini [geiklubi] uksel toimub range nägude kontroll. Ma ei tea oma sõprade hulgas kedagi, keda sealt vähemalt korra tagasi poleks saadetud. Ja sissesoovijaid oli palju. ... Need õnnetud, kes sisse ei saa, põgenevad löödult, pilgud maas. Julgemad ei heida meelt ning üks sõbranna jutustas, et kord läks ta pärast ukselt tagasisaatmist kenasti järjekorra lõppu, seisis selle uuesti ära ja teisel katsel oli tal juba rohkem õnne. Ei tea, kas turvamehed hindasid tema meelekindlust või - mis reaalsem - ei mäletanudki enam, et neiu ükskord tagasi sai saadetud. See toetas minu teooriat, et turvameestel puudub igasugune süsteem, mille alusel kedagi sisse lasta. Keela inimesele vaid midagi ja varsti tahavad seda kõik.

Peatükis "Kultuuripäev perega" saame ka kohustusliku linnaekskursiooni:)
Tänavakunstist ja grafitist on väga põhjalik ülevaade lausa detailideni välja, millel ma siin mõistagi peatuma ei hakka. Samuti ei räägi me siinkohal keerukast armusuhtest, mis küll üsna ruttu lõppes ning asendus taas piiramatu vabadusega.

See ei olnud minu Berliin. Ja ei pidanudki olema.
Nagu ikka olen nentinud - igaüks võiks kirjutada oma loo, omamoodi loo, ja need oleksid kõik erinevad, kuigi räägiksid ühest ja samast paigast.

Minu Reykjavik

Tui Hirv. Minu Reykjavik: kõik on kaasas.

Seda raamatut ootasin juba ammu ja väga kaua. Miskipärast Island lummab mind. Ma ei tea, miks. Nagu mingi eksootika. Üksik saar kaugel põhjas, justkui muust tsivilisatsioonist ära lõigatud...

Ennekõike lummas mind kaanepilt - ainuüksi juba see oli üks suur nauding.
Edasine oli nii ja naa. Muidugi leidus seal Islandit, pole kahtlustki. Ent palju oli ka kunsti/muusikainimeste jahmerdamist, mis mulle, kui kunstivõõrale inimesele, kohati natuke kaugeks ja igavaks jäi. Lugeda aitas, aga oodatud lummust (pärast kaanepilti) ei tekkinud. Nii et ootused olid suuremad, kui tegelikkus pakkus. Aga ega minu jauramist ei tasu tõsiselt või, veelgi enam, südamesse võtta:) Vaatamata minu veidi kriitilisele suhtumisele leidsin ometi palju head, mida välja noppida:

Olla kindlustatud on siin inimese põhiõigus ega sõltu sellest, kui tublisti on keegi makse maksnud. Seda ei peeta siin kristlikul maal piitsa ja prääniku meetodi rakendamise kohaks.

Islandi sotsiaalkindlustusamet ei jaga inimesi puruvaesteks, keda tuleb ülal pidada, ja ülejäänuid endaga toimetulevateks, kes toetusi ei vaja, isegi kui nende käsutuses on naeruväärne summa, millega just nälga ei sure, aga mis ei taga ka inimväärset elu.
...Toetusi ei pea ka sotsiaalosakonnas taotlemas käima ja tõendavaid pabereid esitama. Kodanikuportaali kaudu annad sotsiaalkindlustusametile loa oma tulu laekumist jälgida ja selle järgi arvutada maksed.
...Asjaajamine on delikaatne ja vaene olla ei ole piinlik. Raske on, aga piinlik ei ole. 

Olen avastanud, et Islandil antakse vigu ja eripärasid üldse kergemini andeks kui Eestis. Inimesed võivad olla avalikult need, kes nad on, ning raskustest rääkimine aitab neist üle saada. Rahvas on paremini informeeritud, kust saada abi ja kuidas ennast hoida, ning kogukond teeb omalt poolt kõik, et destruktiivsetele ahvatlustele mitte hoogu anda, mõjumata sealjuures liiga patroneerivalt. Sigaretid on näiteks letialune kaup. Te ei pruugi minuga nõustuda, aga mulle tundub, et piirangud teevad inimese vabamaks. Mina tunnen, et mul on siin kaasa(mitte)joomise vabadus. Alkoholikogused, mida ma tarbin, on mikroskoopilised ja kui ma tahan ringi vahele jätta, ei küsita kunagi põhjendust. 

[See toob mulle meelde, kuidas paljudes slaavi riikides ja mujalgi on joomine normiks, et kui viina ei viska, siis oled kohalikke rängalt solvanud. No ma ei tea. Mina ei arva sellistest tõekspidamistest ja kommetest midagi. Enda silmini täis joomine ei tee sinust ei sõpra ega teiste kommete austajat. Ja kuidas ikka meil veel kohtab sellist suhtumist, et mis sul viga on, et klaasikest ei võta.]

Island oma lõputute ohtudega ei saa lubada, et liiga suur punt väikesest kogukonnast ennast tsüklisse joob. Elu on raske ja reaktsioon loodusjõududele peab vahel olema üsna äkiline. Alkoholisõltuvuse tunnistamine ja sellest tervenemine on Islandil avalik info ja jututeema.

Nõukogude aeg tootis täiskäigul stereotüüpe. Muudkui korraldas, kes kuhu. Kes mida väärib, kes millise positsiooni oma kuulekusega ära on teeninud - kes läheb pärast instituuti pealinna tööle, kes perifeeriasse. Tööga nõukogude ajal isegi karistati: mäletame ju küll, kuidas teisitimõtlejatele ei võimaldatud erialast väljundit, nad pidid töötama katlakütjate ja kojameestena. Selle tagajärjel oli piinlik olla katlakütja ja kojamees, kuigi tegemist ei ole üldse piinlike ametitega. Piinlikke ameteid ei ole olemas, piinlik on ainult olla oma ametis küündimatu või suli. Aga Tallinna paremate koolide direktorid kuulutavad ikka uhkelt läbi lõpuaktuseks renditud helisüsteemi: "Meie koolist Säästumarketi kassapidajaid ei tule!" Mõni ime siis, et meie noored ei julge tööle minna. Peab ehk hakkama teisele poole tänavat minema, kui koolidirektor vastu tuleb, teeb veel kogu vilistlaskonnale häbi. Terve lend pageb suurest hirmust igaks juhuks otse ülikooli. Ka suguvõsal on omad arusaamad sellest, mis on töö ja mis mitte. Nad ei jäta arvamust enda teada ka. Olin just teinud mõned muusikaelus küllaltki prestiižsed ülesastumised, kui perekondlikul koosviibimisel hüüatas vanatädi: "Kas sa kuskil tööl ka käid? Ah jaa, sul on ju need  j u h u s l i k u d  o t s a d!"

Midagi tahtsin justkui veel lisada, aga praegu ei meenu. Las siis jääb nii. Kui meelde tuleb, siis täiendan:)