Üle hulga aja lugesin romaani. Ajendas mind seda tegema Janne Kütimaa oma raamatuga "Minu Ahvenamaa".
Soomerootsi autor Ulla-Lena Lundberg pälvis 2012. aastal romaaniga "Jää" Finlandia kirjandusauhinna. Teos ilmus samal aastal rootsikeelsena.
Pean siinkohal vajalikuks mainida, et mulle ei meeldi enam eriti romaane lugeda. Mulle ei meeldi peaaegu mitte kunagi romaanide lõpud. Kahel põhjusel - kui on olnud hea raamat, siis on ju kurb, et otsa sai; või on olnud hea raamat, aga lõpp jääb kuidagi mannetuks või ei vasta mu ootustele või siis tuleb jälle tolksti see pisuhänd sisse. No tegelikult on kolmas põhjus ka - kunagi ei tea, mille otsa satud. Seetõttu suhtun ma ilukirjandusse järjest enam ülima ettevaatlikkusega. Ja see on hea. Need harvad romaanid, mis ma siis loen, ei peta enamasti ootusi-lootusi.
Tulles tagasi eelmainitud teose juurde võin öelda, et see oli hea raamat. Kahju oli, et läbi sai. Oodanuks veel midagi, nagu ikka minu puhul, et mis neist edasi sai. Minu jaoks oli loo kulminatsiooniks õpetaja Kummeli surm ja matused. Seega raamatu lõpp ei andnud enam mingit täiendavat emotsiooni. Nii et seegi oli ju ootuspärane.
Tegemist on ühe perekonna looga. Isa Petter, ema Mona ja tütar Sanna, kellele hiljem lisandub teine tütar Lillus. Tegevuspaik Örarna saar Ahvenamaal (päriselt siis Kökari saar). Ulla-Lena Lundberg on ise pärit Kökari saarelt ja romaan tuginevatki suuresti tema enda perekonna loole.
Öösel vähkreb Mona unetult asemel, vihast vahutades ja puhkides. "Ma pean nagu teenijatüdruk neid hommikust õhtuni toitma ja passima," ümiseb ta vaikselt endamisi, kui mees on uinunud. "Kogu päeva jooksul ei ole mul hetkekski rahu, aga sina saad hinge tõmmata, tunned end mõnusalt ja kõnnid ilusa ilmaga ringi ja mängid giidi! Mina rassin nagu ori, olen kohvi valmis keetnud, kui teil tuleb tahtmine koju tulla ja keha kinnitada, teie lihtsalt istute lauda. Kokk, toatüdruk ja teenija ühes isikus, aga ööpott tuleb teil endil välja viia!"
Ukse kohal peaks olema silt "Kirikulahe pansionaat." Ja selle all väiksemas kirjas: tasuta toit ja öömaja ning esmaklassiline teenindus.
Petter on kahekümnekaheksa aastane, kuid ei ole veel kunagi saanud tunda end nagu vastutustundetu laps. Tuleb teha nii, et isa oleks heas tujus, ja ema on vaja aidata ja talle kaasa tunda. Nüüd, kui ta on täiskasvanud, peab ta hakkama nende abielunõustajaks. Nad on juba üle kuuekümne, ja kas nad siis, taeva päralt, ei suuda leppida, et on omavahel abielus, ja lõpetada oma pidevad kriisid.
...mõeldes oma emale. See on kena temast, et ta oma endiste teenijatega ühendust peab. Ja nii tüüpiline, et ta räägib pikalt ja laialt oma lastest, nende plaanidest ja kavatsustest. Ja nähtavasti ka päevast ja kohast. Ema! Võiks arvata, et oled täiskasvanud inimene ja elad oma elu, kuid taustal on alati ja igavesti Ema.
Mona ütleb oma ema kohta, et ta on nagu sein. Merikarp kes kunagi ei avane. Temaga on võimatu isiklikest asjadest rääkida. Ta ei anna kunagi isiklikku vastust elu või surma küsimustele. Alati ühesugune: viisakas, lepitav. Kõige selle pärast peab Petter temast nii palju lugu. Ennekõike meeldib talle ämma taktitundelisus. Mona peab seda huvipuuduseks, aga Petteri meelest on see otsene ime kui võrrelda tema emaga, kelle suu ei seisa kinni ja jutt ei lõpe kunagi otsa.
Korduvalt käib raamatust läbi väikese lapse hirm oma ema ees ja tema järsu käitumise, riidlemise pärast:
Sanna istub toolil, hirmust kange.
Sanna luksub hirmust.
Sanna istub nagu kivikuju tema [isa] süles.
Ta [ema] topib lusikaga suppi Sanna suhu ja too neelab hirmust, isa teab, et õhtu jooksul oksendab ta selle välja...
Sanna on patuoinas, ise alles pooleteistaastane, mitte veel piisavalt vana, et oleks aru saanud, et peab tagasi tõmbuma ja laskma vanematel õe või venna hakkama panna.
Sannal on väikse lapse lühike mälu ja ärgates on ta oma põhjatust õnnetusest vaba.
Ühest küljest ma püüan Monat mõista. Ta on tubli perenaine, kes tahab kõik (majapidamisega seotud) asjad kiirelt ja korralikult ISE korda saada. Ja seda - täpsust, korrektsust, õiget käitumist - nõuab (ootab) ta teisteltki. Paremagi tahtmise juures on raske ühel inimesel kõigega toime tulla. Aga parem ise tehtud, hästi tehtud, kui teiste poolt kuidagimoodi. Selles kõiges tundsin ma mõningaid sarnaseid jooni iseendaga.
Karm ja kuri, sallimatu ja kiirustav ema - ka siin oli äratundmist, olen mõnda sellistki kohanud...
Ise kaldun siinkohal pigem küll heatahtliku, hooliva, armastava ja imetleva isa poole, kes lapsi põlvele võtab ja nendega maailma asju arutab.
Pastoriproua kirg on sama tugev nagu tema raev ning pastor on vastupidav ja heas vormis. Juba enne, kui laadaliste paadid on tagasi, võib pastoriproua üsna kindlalt öelda, et ta ootab last.
"See kõlab nii, nagu oleks teie kaladel olnud kork ja etikett. Ja nad võisid isegi loksuda."
Ja loomulikult leidus keegi, kes järgis külalislahkuse käsku ja küsis, kas ta tahab maitsta. Nad vaatasid ootusrikkalt tema poole: see vastus pidi paljastama, mis kaliibriga mees see pastor on. Kas temasse saab suhtuda austusega. Nad lootsid, et ta teeks nendega ühed tropid, aga teisalt kaotaks ta siis alatiseks austuse, mida tema amet eeldab, ja kohe tekiksid jutud, kuidas ta oli vanameestega viina visanud, kui saarele jõudis see suur piirituselast.
"Tänan pakkumise eest," ütles ta. "Aga oma kalu püüan ma ise."
Lobasuu Martha, latatarast ämm, lasi liikvele alusetu kuulujutu, mis levis kulutulena Örarnalt Soome kõigisse rootsikeelsetesse küladesse, kus poeg on juba sündinud ja ristitudki.
/.../Martha ei saa kunagi teada, kuidas Mona leinab ja muretseb. Liigesepõletiku tõttu olid nad otsustanud veel natuke oodata. Uus laps oli kavandatud 1950. aasta kevadtalveks ja Mona oli oodanud kevade ja suve hoogsat armuelu kogu oma olemusega. Nüüd ei olnud midagi tulemas, mitte kunagi enam, kõik läks luhta liigse kavandamise ja ettevaatlikkuse pärast.
Üks soomekeelne arvustus, õigemini küll blogi sissekanne ka, kes tahab lisalugemist.
