Ehtsa elu maik

Maarja Paesalu. Ehtsa elu maik: palverännak maailma äärele.

Raamatus kirjutab Maarja Paesalu oma seiklusrikkast jalgsirännakust Hispaanias Jaakobuse teel, Camino de Santiagol. Üle seitsmesaja kilomeetri pikkune teekond algab Baskimaalt Bilbaost ja kulgeb mööda maalilist Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostela linna ning sealt edasi Fisterra neemele, Hispaania palverännuteede müütilisse lõpp-punkti, kus "maailm otsa saab” ja algab ääretu ookean. Kuu aega kestnud palverännakut iseloomustavad vahvad vahejuhtumid, kirgastavad kohtumised ja rõõm väikestest asjadest, aga ka meeleheide ning lõputu võitlus iseendaga. Samuti kirjutatakse raamatus palverännaku praktilisest poolest ning tutvustatakse Hispaania palverännutraditsioonide ajalugu ja Põhja-Hispaania kultuuri. [Alkeemia lugemisnurgast maha viksitud:)]
Kuulsal palverännuteel Camino de Santiago läbis ta 2014. aastal 32 päevaga jalgsi 760 kilomeetrit.

Kuigi ma ei saa aru, miks inimesed selliseid enese proovilepanekuid, lausa ekstreemsusi, ette võtavad, oli seda siiski mõnus lugeda. Ei, ma isegi omamoodi saan aru, aga ise seda küll ei teeks. Elu on niigi üks suur seiklus ja väljakutse ilma igasuguste "inimkatsetetagi":) Aga võib-olla on inimestel ka lihtsalt igav ja vaja vürtsi argiellu? Olgu sellega kuidas on, igaühel on õigus teha seda, mida õigeks peab, seni kuni oma tegemistega teisi ei kahjustata. Raamat andis ülevaate tänapäeva palverännakust ning oli igatpidi huvitav ja hariv.
Leidsin, nagu ikka ja pea alati, hulga häid mõtteid, mida välja kirjutada. Selline valik siis seekord:

Enne rännakut kippusin kangesti alles hoidma suhteid, mis olid oma aja ära elanud ja ähvardasid käest libiseda. Ma ei tahtnud leppida, et inimesed muutuvad, et nendega pole korraga enam millestki rääkida, et nad on valinud teise tee, mis mulle kaugeks jääb. Võitlesin selle vastu kogu hingest, taipamata, et ma ei saa sinna midagi parata. Ka rännakul juhtus sageli, et minu ja mõne teise inimese kõndimisrütm ja eesmärgid olid erinevad ja meie teed läksid peagi lahku. Mõnda neist kohtasin hiljem uuesti, mõnda ei näinud ma enam kunagi. Sain aru, et on mõttetu kurvastada, kui inimesed oma teed lähevad. Mulle jäi rõõm, et olin neid inimesi kord kohanud, nendega vestelnud, et nad olid mulle midagi andnud ja mina olin neile midagi andnud.

Camino oli minu jaoks täiesti internetivaba, ka uudistest ei teadnud ma midagi. Infotulvast vabaks pääsemine tekitas ütlemata hea tunde ning kordagi ei tekkinud igatsust ekraanide ette kaduda. Vahel kohvikus istudes vilksasin korra poole silmaga saalinurgas taustaks mängivat telerit, aga enamasti sealt midagi asjaliku ei tulnud. Paljud teised rändurid saatsid aga oma telefonidest usinasti whatsapp'e, lugesid uudiseid ja meile ning imestasid minu üle.

Ma ei pea ennast küll tõsiusklikuks, aga vahel tulevad palved iseenesest mõtteisse ja siis saadan nad kõrgema jõu poole teele.
(Ma ei saa aru, mis teema eestlastel selle usuga on... Alalõpmata ja aina ja igal pool käib üks vabandamine või õigustamine - ega ma miski tõsiusklik ei ole, aga...a la natuke, midagi ikka usun küll...)

...Pärast oli hinges halb tunne: minust oli väga isekas niiviisi enda vajadused esiplaanile seada. ...
Mõistsin, et mind olid märkamatult hakanud kammitsema kohustused teiste inimeste vastu. Tahtsin muretult ja egoistlikult "ise" olla ja iseendale mõelda, iseolemise palgaks oli sel õhtul aga nukrus.
...Sel hetkel mõtlesin taas ainult iseenda heaolule... Oleksin pidanud rohkem mõtlema, sest hiljem juhtus minuga palverännul sündmusi, mida võiks vabalt karmalaksuks liigitada.

Korraga paistis mulle, et Nika ja Kathrin käivad hirmus aeglaselt, ja kui ühel kaunil ookeaniäärsel vaateplatsil einestasime, tekkis minus hirmus vabaduseiha ja tahtsin end sõprussuhetest lahti tõmmata, sest mulle tundusid need liialt piiravad. Kavatsesin üksi edasi minna, sest igatsesin hirmsasti enda soovi järgi rännata. Plaanisin kõndida vähemalt kolmkümmend kilomeetrit ja enne õhtut kohale jõuda. Tundsin igapäevaelust külgejäänud tungi edasi tormata, teadmata aga, mis see tormamine mulle lõppkokkuvõttes andma peaks. Olin endamisi arvustanud kiirustavaid palverändureid, aga märkamatult olin ise muutumas samasuguseks, sest mul oli tunne, et jään millestki ilma, kui kiiremini ei liigu. Öeldakse, et inimese head ja halvad küljed kipuvad camino'l võimenduma, kogu vaimne pagas võetakse endaga kodust kaasa. Minu üks halbu omadusi on emotsioonide ajel liigne kiirustamine ja umbropsu otsustamine. Jätsin sõpradega hüvasti, vahetasime meiliaadresse ning kallistasime. Muidugi polnud ma kohustatud nendega külg külje kõrval käima, aga niiviisi hetke ajel minema tõttamine polnud kuigi täiskasvanulik. Nad jäid mulle imestunult järele vaatama.

Kiriku juurde jõudis peagi veel üks hispaania rändur, mees, kes rääkis üksinda. Olin teda varemgi näinud ja temaga paar sõna vahetanud, kuid alati eelistas ta teistest pisut eemale istuda ja iseendaga kõnelusi pidada. Küllap oli ta iseendale parim vestluskaaslane. Mees, kes rääkis üksinda, ei istunud seegi kord meie juurde, vaid puhkas jalgu kiriku peaukse ees ja arutles endamisi, milline võiks tulla õhtune ilm. Harjusin tema kohalolekuga peagi ära, ei seganud ta ju kedagi. 

...ühelgi palveränduril pole õigust teise elus sorida. Isiklikke ja valusaid teemasid ei puudutata, kui asjaosaline just ise neid jutuks ei võta.
Ka "päris"elus võiks nii olla - et ei soritaks teiste elus!

Ambrosio oli enda sõnul katoliiklane, kuid keeldus kõrgemat jõudu isikustamast, rõhutades alatasa, et see on inimene ise, kes muutub, midagi teeb, midagi avastab, mitte Jumal [mina kirjutan alati ja põhimõtteliselt Jumal suure tähega, kuigi raamatus oli väiksega!] Kui talle rääkisin, et camino on andnud mulle palju hingerahu, läks ta väga hoogu ja ütles, et camino ei anna midagi, vaid ma ise olen muutunud ja arenenud. Tahtsin talt küsida, mis on temaga juhtunud, et ta romantilisele mõtlemisele nii vastu seisab, aga ei julgenud, sest ta oli nii domineeriv. Jõudsin järeldusele, et küllap on ta palju kannatanud ja vaevleb mingite sisemiste vastuolude käes, sest muud põhjust ei saanud sellisel ülesõitval käitumisel olla. [Nii ilus! Oh, oskaks ka igapäevaelus selliste tegelastega kokku puutudes niiviisi asjadele läheneda...]

Südapäeval toimus palverändurite jumalateenistus. Santiago katedraalis peetakse palveränduritele teenistust iga päev täpselt kell kaksteist. Teenistusel osalemine on ilus komme, mille jaoks ei pea tingimata usklik olema, sest jumalasõna on ju muu hulgas ka universaalne hoolimise, lootuse ja armastuse sõna, mis võiks korda minna igaühele.
...Suutsin imekombel olla sajaprotsendiliselt kohal, kuulasin teenistust südamega, ilma midagi mõtlemata. Mind haaras ülevoolav armastus elu vastu. 

Mõned olulised mõisted ka:
albergue - palverändurite öömaja
camino - tee, teekond, palverännutee
peregrino - meespalverändur
peregrina - naispalverändur

Minu Kilimanjaro

Janika Vaikjärv. Minu Kilimanjaro: igaühe Everest.

Kui liigitada raamatuid rubriiki "Liiga...", siis minu jaoks oli see "liiga ekstreemne":)
Ma lõpuks ei saanudki päris sotti, mitu korda autor seal Kilimanjarol käis. Mingi number 7 käis mõne korra läbi. Ju siis...
Seda vaeva ja valu oli ikka liiga palju. Küll on hea, et raamatu vahendusel sai seal mäel ära käidud:)
Hoolimata mu eelnevast "vingumisest" leidus ikka midagi, mida välja kirjutada:

"Teie, mzungu'd, ei tahagi vist eriti abielluda ja lapsi on teil ka vähe."
See on juba mitmes kord, kui mind mzungu'ks nimetatakse. Mzungu on Euroopa päritolu valge inimene. Sõnana on see umbes sama tähendusvarjundiga kui "neeger" - otseselt mitte solvav, kuid valged ei armasta seda sõna enda kohta kasutada. Mind see nimetus ei häiri. Olen kunagi pidanud sel teemal arutelu, kas kohalikke ärritab sõna "neeger" ja kuidas valged end mzungu'na tunnevad. Kuna kohalikud ise end neegriks ei kutsu, siis ei häiri neid ka see sõna. Samuti ei kutsu valged end ise mzungu'deks ja kui meie kohta kõnes seda süna kasutatakse siis meid see ka ei häiri. Kindlasti on erandeid, kuid üldjuhul pole see probleemne teema. Esmalt võeti mzungu-laadne sõna zungu või zunguka kasutusele 18. sajandil, kui valge nahaga sihitud rändurid Aafrikat avastama asusid. Praeguses tähenduses on see "keegi valgenahk" või "käitub nagu rikas".

Pean tunnistama, et kõige meeldivamad kliendid on eesti geid ja venelased. Nad ei virise ja ei vingu, on alati rõõmsad ja viisakad. Hinnas ei tingi, sest nad teavad, et sapika hinna eest mersut ei osta. Ent keskmine eestlane on mõnigi kord oma vaguruse ja alalhoidluse koju maha unustanud. Siin saan sõimata igasuguste asjade eest, olenemata, kui palju olen enne teinud teavitustööd. Siin on liiga palav, vihma sajab valel ajal, mõõn on siis, kui tahetakse ujuma minna ning telekast ei näidata taliolümpiat. Pole olemas teemat, mis eestlast ei vihasta. Vahel pole ka naljast ja napsust kasu. Kui eestlane on vihane ja kuri, siis rõõmu ja päikest ma tema hinge tuua ei oska.

Iga peatükk algas autoripoolsete luuleridadega, mis oli äärmiselt meeldiv. Olgu siinkohal toodud ka üks näide:

Ma istutasin puu, mis kasvama ei läinud.
Ma kirjutasin raamatu, mis lugejaid ei näinud.
Ma ehitasin maja, mis tormis kokku kukkus.
Mul oli mees, kes minu tõttu õnnetuses hukkus.
Ma ärkasin ja õnneks, kõik see oli uni.
Nii möödus sügis, talv ja lõpuks kevad tuli.
Ei ehita ma maja, ei istuta ma puud.
Ka raamatut ei kirjuta, sest tahan teha muud.

Kas on üldse võimalik võrdselt anda? Miks eelistatakse koolihariduse puhul poisse rohkem kui tüdrukuid? Kas lapsed ei peaks olema võrdsed? Võrdsed võimalused ja võrdne vabadus valida. Kahjuks on kultuuride ja rahvaste arusaamad erinevad. Meil kõigil on õigus oma arvamusele ja kõigil on alati õigus. Oleneb vaatenurgast.

Jõuan kiiresti järeldusele, et kui Eestis teevad midagi mehed, siis on see kõigi asi, kui naised, siis on see naiste asi.

Vahel mõtlen, kas kõik endiste idabloki riikide mehed ei olegi sündinud naise üsast. Kas neil ei olegi ema, õde, tütart, naist? Kes on naine sellise mehe kõrval? Tema kultuuriruumis, kontoris, poes, tema laste koolis ja lasteaias? Liiga palju viha ja allasurutud emotsioone kanname endas ja nii valataksegi see välja suvaliste inimeste peale, süüvimata teemasse ja isikusse.
Ühel päeval, kunagi tulevikus tahan ma minna Gaboni. Gaboni vanaema on üks maailma targemaid naisi ja nõidu. Aastasadu on Gaboni valitsenud kuningad - mehed, kelle nõunikud on vaid naised. Gabon on pea ainus Aafrika riik, kus ei ole olnud peaaegu üldse sõdu, isegi mitte kodusõdu suguharude vahel. Kallid mehed - oma olemuselt ei taha mitte ükski naine olla pea, kuid laske tal olla siis see nõtke kael.

Küll aga jätkab ta siiani oma soolapuhumist ja tema loengutes istuvad sajad eestimaalased ning usuvad seda jama, mis ta ilusast suukesest välja voolab ja talle eurosid teenib. Kuulge, sõbrad, minge parem kinno või teatrisse ja toetage eesti kultuuri! 

Hakuna matata - Kõik on hästi.