Konspektiivne, ülevaatlik, kiirustav. Seetõttu on ilmselt sisse sattunud mõningaid kordusi (nii sisulisi kui keelelisi), mis pisut häirima hakkasid. Aga see - kordamine - on võib olla taotluslik? Vaatasin spetsiaalselt üle - toimetaja on ikka ka olemas.
Esimene pool raamatust on Poolast, alapealkirjaga "Poloneeside ja masurkade maal", teine pool Saksamaast "Šlaagrite ja Bierstubede maal".
Toredaid leide, fakte, märkusi, mida tekstist välja noppisin:
Teada on, et poolakad on kirikurahvas (katoliiklased). Pühapäeval pannakse ennast pidulikult riidesse ja minnakse kogu perega kirikusse. "See päev kuulub Jumalale ning oma perele," kinnitasid meile kõik Poola giidid nagu ühest suust.
Poola oli keskajal suur ja võimas riik, ent kahjuks ei jäänud see õitseng kestma. Teda on kolmel korral jagatud, sõdade lõpul piire muudetud jne. Tunduvalt muutusid Poola piirid peale II maailmasõda. Paljud poolakad olid sunnitud ida-aladelt lääne poole kolima. Poola piirid on nii sageli muutunud, et rahva seas levib kumu, nagu saaksid geograafiaõpetajad palgalisa juba ainuüksi selle vaeva eest, mida nad peavad nägema, et selgitada, kui mitu riiki antud hetkel Poolaga piirnevad ja missugused jõed Poolasse või sealt välja voolavad. Kõik see selgitavat sedagi, miks poolakaid väljaspool oma maa piire nii palju elab. Paljud jäid piiri taha rajajoonte nihutamise tagajärjel, nagu üks vanaproua, kes lausus, kui talle teatati, et nüüdsest on tema kodu Venemaal: "Tänu Jumalale, mul oligi juba isu täis nendest õudselt külmadest Poola talvedest."
Tarnow ja selle lähiümbrus on üle Poola kõige soojem koht, siin on ööpäevane temperatuur üle +15 kraadi 114-117 päeva ning pilvituid päevi on 55 aastas. (Huvitav, kuidas meil, Eestis, on?!? - tekkis mul küsimus.)
Pulmad Poolas on püha üritus, kuigi abielluda ei tohiks neil kuudel, mille nimes puudub R-täht - see toovat õnnetust ja lõppevat tavaliselt lahutusega (Meil küll enamasti just R-tutel kuudel enamasti abiellutaksegi. Siis just on kevad-suvine ilus aeg!)
Poolakad on väga perekondlikud. Lahutuste arv Poolas on üks Euroopa madalamaid.
Viisakad kombed on siin endastmõistetavad. Porisel ja talvisel ajal võetakse saapad jalast juba trepil. Tavaliselt on välisukse kõrval terve rida susse, kuid kuna nende seast võib harva leida külalisele sobivat suurust, võtavad poolakad üldjuhul külla minnes puhtad, terved sokid kaasa.
Poola perenaised marineerivad kõike: kurke, peete, kapsast, sibulaid, seeni ja jumal teab, mida veel. Ja kui leidub midagi niisugust, mida marineerida ei saa, siis topitakse see ikkagi purki või pudelisse, viina sisse.
Poolas ei ole lubatud alkoholi tarbinutel sõidukit, ka jalgratast, juhtida, kehtib alkoholi tarvitamise 0-tolerants. Meil võiks ka olla, küllap siis oleks avariisid ka vähem.
Poolat on hellitavalt kutsutud ka Euroopa roheliseks aiaks ja kultuuri varalaekaks. Siin on tervelt 19 objekti kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse, neist neli vanalinna: Varssavi, Krakowi, Zamosci/Zamošzi ja Toruni vanalinn. Wielizcka soolakaevandus.
Siinkohal võikski lõpetada. Kuna Poola osa tunduski mulle huvitavam. Ilmselt just seetõttu, et olen Poolas vaid läbisõidul olnud. Saksamaal olen seevastu päris mitmeid kordi ise käinud ja on tuttavaid kohti ning äratundmist. Autor nendib kahjutundega, et ei oska saksa keelt. Seda on tunda jah, Winekellerit saksa keel ei tunne, on ikka Weinkeller. Gemütlicheit -> Gemütlichkeit. Aga aitab norimisest.
Siiski leidsin paar toredat seika ka Saksamaa kohta:
Sakslane peab end üldiselt tagasihoidlikuks inimeseks.
Sakslasele ei tule pähegi, et mõni hea idee saaks lihtsalt niisama, juhuslikult tekkida, või et see tuleks mõnelt ebakompetentselt isikult, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. ... Sakslasele ei tule mõttessegi jätta ühtäkki oma kutsealane töö ja hakata millegi muuga tegelema.
Saksamaa on ametnike riik - bürokraatia paradiis: halastamatud seadused, jäigad karistavad ja väiklased ettekirjutused. Pimesi seadusetähe järgimine võib aga mõnikord üsnagi kurioosseks osutuda. Keegi mees hakanud öösel kella kahe ajal valgusfoori jälgimata tänavat ületama. Poolel teel paiskas ootamatult suure kiirusega ilmunud auto mehe pikali. Juht ei teinud katsetki otsasõitu vältida. Kutsuti politsei, mees toimetati haiglasse, autojuhil aga lasti märkust või hoiatust tegemata minema sõita. Sündmust nägi pealt üks välismaalane, kes päris politseinikult, mida kavatsetakse ette võtta vigastatud jalakäijaga? Vastus oli lühike ja konkreetne: "Kui ellu jääb, tuleb tal 50 marka trahvi maksta."
Täpsus saksa ametiasutustes on niisama püha kui evangeeliumi tekst, Töö lõpetatakse täpselt kell viis. Hilisemat töölejäämist tõlgendatakse kui oskamatust või tööga mittetoimetulemist. Erand võib olla vaid sel juhul, kui tööandjaga on kokkulepe libiseva tööaja asjus.
Noh, ehk on tänaseks päevaks asjad siiski väheke muutunud... Ei tea küll sakslasete ja Saksamaa kohta midagi täpsemat öelda, aga Eesti on kohati oma bürokraatia ja seadusetähe närimisega küll kaugele eest ära lipanud.
Omamoodi tore sari see "Sõitsin". Tänaseks neid vist kolm raamatut ilmunud selles sarjas. Vaike Silmato "Venemaa" ja Fil'i "Bulgaaria - Sunny Beach". Viimast tahaks kohe kindlasti lugeda, olen seda veidi juba mekkinud:)
