Stig Rästa. Minu Kennedy

 Stig Rästa. Minu Kennedy

"...selle raamatu lugemine on igaühe oma vastutusel. Ma ei propageeri selle raamatuga midagi. Tunnistan, et lastele ei pruugi see raamat sobida. Lastevanematel soovitan rohkem tähele panna, mida nende lapsed tarbivad. Ma ei mõtle ainult seda, mida tarbitakse suu kaudu, vaid ka seda, mis nendeni jõuab kõrvadega. Täna oleme olukorras, kus halvamaitselised ja väärastunud mõttemaailmaga inimesed ei ole ainult interneti pimedates nurkades, vaid igal pool meie ümber - tänaval, kontserdil, reisil, kaupluses. Vaja on jälgida, millised inimesed on meie ümber ja meie lähedal. Mida nad ütlevad või veel hullem, ütlemata jätavad. Mina otsustasin, et ma ei jäta ütlemata. Enda kohta muidugi."

Sellise, väga hea, lausa suurepärase, sissejuhatuse tõttu ei saa autorile ette heita kogu seda "pahelisuse kaadervärki", millesse lugeja kaasa tõmmatakse. Tõenäoliselt ongi see lugu ausalt ja siiralt kirjutatud. Ilmselt ka enese vabastamise ja puhastamise eesmärgil. Hinnangute andmine on siinkohal üleliigne. Raamat puudutas ja haaras kaasa. Soovitan lugeda ja mõtiskleda ja järele mõelda ja mitte kritiseerida. Stig sai selle raamatu kaudu minu jaoks veel palju sümpaatsemaks, kui seni arvata oskasingi.

Tegelikult on see uskumatu, mida nii noor inimene on pidanud läbi elama ja kogema. Selles valguses võiks igaüks oma elu silme eest läbi lasta ja oma loo kirja panna. Kasvõi ainult iseenda jaoks. Üldse olen ma seda meelt, et iga inimene peaks oma elu ja tegemised üles kirjutama, sest igaüks on ainukordne ja eriline. Mind ajavad alati vihale need "targad", kes väidavad, et noored inimesed ei peaks elulugusid avaldama. Miks mitte? - küsin ma. Kui vanuigi hakata oma mälestusi kirja panema, siis enamasti on noorusaeg tuhmunud ja seda hakatakse tahes-tahtmata ilustama. No kui see on eesmärk omaette, siis miks mitte, aga mina arvan, et adekvaatne tegelikkuse kujutamine on ikka palju enam väärt. (Kuigi Stig väidab, et see ei ole eluloo-raamat, siis paratamatult sinna kategooriasse see ikkagi liigitub.)

[Väike ääremärkus: Ma ei saa aru, mis teema meestel oma seedekulgla probleemidest pajatamisega on?!? Viimasel ajal (kusjuures sel aastal!) juba teine selline raamat. Esimene oli "See ei ole minu Kuuba"]

See ei ole minu Kuuba

Lauri Räpp. See ei ole minu Kuuba.

Oli üks omapärane lugemine. Kohati naersin suure häälega (nii palju häid ütlemisi ja kilde!) ja samas tüütas kohutavalt (joomine ja ööelu ja kõhuhädad).
Kuuba ise tundub vastuoluline ja äärmusest-äärmuseni maa. A la hurtsikust paleeni. Nii palju sai küll raamatu põhjal aimu.
Minu jaoks oli pisut liiga ohtralt joomist (ohtralt rummi), ropendamist, ööeluga tutvumist, peldiku-teemasid  ja oma ihuhädade eksponeerimist. Kui need "pisiasjad" välja jätta, siis oli päris tore.
Meeldis hea keelekasutus, tajusin mõnusat sõnaseadmisoskust ja selle nautimist. Mõningaid toredaid katkendeid siis ikka ka:

"Ilma nendeta (piletiteta) oleks järgmise hop on'i ajal pidanud järgmine 5-CUC-ine rahatäht meie rahakotist hop-off'i tegema."

"Ja maanteel olevad augud vaheldusid maanteel olevate aukudega."

"Ajutist tervenemist oodates jälgisin kõrvalt, kuidas ülejäänud seltskond arutles topograafilise tohmani Aleniga Kuuba kaardi ees meie järgmise sihtpunkti üle."

Ja siis pidevad keelenaljad, mis tingitud oskamatusest ja vääritimõistmisest:
"Monoglotist kurvasilmse taksojuhi toodud keelegeeniuse ingliskeelne sõnavara oli paraku ammutatud äsja lõppenud lapsepõlves salaja põranda all vaadatud USA multikatest."

"Veit. No meni mani. Hau matš pein?" [Tõlge: Oodake. Ei palju raha. Kui palju piinama?] (Ebakorrektne ingl, sarnane hääldus: pay - maksma, pain - piinama)
"Mis how much pein? Kurat, see tahab meid piinama hakata või? Päris lolliks läinud või?"
"No we'll leave. No pain," teatas eestlaste trio ja istus autosse. [Ei, me lahkume. Ei mingit piinamist]

Mõned olulised mõisted ka, mis raamatut läbisid:
Casa (lühend väljendist casa particular, mis tähendab põhimõtteliselt kodumajutust. Casa all mõeldakse nii üksikuid tube inimeste elamises kui ka terveid kortereid ja maju),
chica (tüdruk, tšikk),
jintero (tänavakaubitsejad, kelle tegelikuks eesmärgiks on kelmused ja pettused, mis on suunatud turistidele),
cerveza (õlu),
CUC (Cuban convertible peso - turistidele mõeldud konverteeritav peeso)

Kõige positiivsema mulje jättis väikelinn Remedios, mis erines kirjelduste põhjal ülejäänud Kuubast. Ja Paradiisisaarte rannad tundusid vaiksed ja ilusad - helesinised, lausa kuldselt helesinised, kasutades autori sõnastust.
Põgus kohtumine Kuuba, kui minu jaoks täiesti tundmatu maaga.

Talveuni?

Maailm magab...
Selline tunne valdas mind aasta esimesel päeval. Mööda oli saanud öine tramburai, kisa-kära, paugutamine. Rahu, vaikus, nagu polekski Tallinnas. No loomulikult ei jäänud see idüll kestma. Sest ühel hetkel ärgatakse taas üles ja avastatatakse, et ikka on veel "laskemoona", mida taevasse lennutada.
Õhtul vaatasin filmi "Helisev muusika". Ei tea küll juba mitmendat korda?!? Ilus muusika ja ilus lugu. See lummab mind ikka ja toob meelde lapsepõlve, kui seda emaga koos kinos vaatamas käisime (isegi vist kaks korda). See oli tõeline elamus - juba toona või just siis! Hakkasin mõtlema, et kuidas üldse selliseid filme omal ajal meie kinodes näidati?!? Nunnad ja klooster, palvetamine ja õnnistamine, ilusad, suured ja puhtad tunded. Need pidid ju nõukogude inimesele võõrad olema... Seda enam tunnen, et olen juba väga ammu saanud osa millestki erilisest. Ja iga kord tuleb mulle see eriline tunne, kui "Helisevat muusikat" vaatan.
Siin üks mu lemmiklugusid:

Olen ka ise justkui talveunne suikunud... Juba pea pool jaanuarikuud läbi, aga veel pole jõudnud ühtegi postitust teha. Aga ega siin polegi ju midagi imestada - meil on ju tõeline talv oma lume ja külmakraadidega!
Mis maailma magamisse puutub, siis tänaseks on taas vägagi üles ärgatud ja mässatakse kõikvõimalikes ja -võimatutes paikades. See teeb kurvaks ja murelikuks... Miks ei suuda inimesed normaalselt elada ja normaalsed olla?!?!?