Aastat vahetades

Imelik, et ühel päeval aastas lähevad pea kõik inimesed  korraga lolliks. No sõna otseses mõttes!
Olude sunnil olen tänase päeva veetnud Tallinnas. Siin on päev otsa "sõda" käinud. Aga nüüd, peale kl 23 on asi ikka puha hull. Müdin kostab siit samast hoovist ja pisut kaugemalt ning linna igast otsast. Kadestan praegu tõeliselt Maed, kes on Hiiumaal, nagu vanajumala selja taga, ja naudib rahulikku olemist ja kulgemist. Nii kahju, et ma ei pääsenud pakku... Aga ega pole maapiirkondadeski seda rahu. Mäletan möödunud aastat meie "maal", seal müdistati ikka ka üsna korralikult. Mis teha, et ma selline ilutulestiku vihkaja olen. No jah, eks ole ju ilus vaadata, aga see paugutamine ajab hulluks.
Õnneks (või kahjuks) olen täna päev läbi toimetanud - üks asi, töö, tegemine ajab teist taga. Nüüd vast tunnikese olen rahulikult olnud. Pole pidanud tegevust otsima. Ega nõmedalt telekat vaatama. ETV pealt siiski oli päris tore saade, mida juhtis Margus Saar. Seda siiski ühe silmaga jälgisin. Aga need totakad nö naljasaated, kus nalja pole kopka eest, ei kannata üldse kriitikat.
Kolleeg soovitas uut aastat oodata raamatu seltsis. Hea soovitus iseenesest, ainult sellist ootamise aega ei teki. Loeks hea meelega, aga pole veel jõudnud täna nii kaugele. Mäletan, et lapsena oli see ootamine nii pikk. Kui vana-aasta õhtusöök oli söödud, siis polnudki muud, kui oota ja oota. Mingil ajal tegin 31-se õhtul tagasivaateid aastale, kirjutasin päevikut. Tänaseks on elu nii kiireks läinud, hea kui lõpuks lihtsalt olla saaks:)

Ilusat ja turvalist uut aastat, teile armsad sõbrad!
Head sulejooksu ja palju kirjutamisväärset blogi-maailma sõpradele - Maele, Killukesele, Evelile, Jutale ja kõigile teistele, kes mu blogi loevad.
Olge hoitud!

Aastavahetus Haapsalus (Leidsin sellise ilusa pildi internetist)

Aastalõpu ja pühade kiire

Imetlen ja samas kadestan inimesi, kes saavad rahus aastakokkuvõtteid teha ja pühi pidada.
Mina suudan endale ikka korraldada (või siis korraldatakse mulle) tuhat ja üks asja, mis ei lase pühaderõõmu tunda ja aja kulgemist (loe: lihtsalt olemist) nautida.
Läksid jõulud nagu tuuletiivul lennates mööda ja nüüd kohe läheb aastavahetus samas tempos pea märkamatult. Ja kohe-kohe on käes esmaspäev ning algab uuesti tööinimese elu. Ja puhata pole saanudki...
Ometi tunnen, kuidas mulle on vajalik toimetulemiseks lihtsalt olemine. Viimasel ajal olen saanud seda endale küll ülivähe lubada. Oh nuttu ja hala... Aina on kiire ja kiire.
Meenub isa ütlemine: "Ega Jumal pole kiiret loonud. Ta on hiired loonud." Õige muidugi! Eks ikka, me inimesed, elame oma elu kiireks ja keeruliseks.
Igal aastal ikka püüad endale lubadusi anda, et rohkem tuleks iseendale mõelda ja endast rohkem hoolida ja ennast armastada. Aga enamasti läheb nii, nagu ikka... Oh, mis nüüd mina, mina pole ju keegi... Peaasi, et teistel hästi on... Ühest küljest ju tore, kui kaasinimestel hästi on (võib-olla osalt ka tänu minule?). Teisalt jälle kuidagi kurb, et pole osanud ennast hoida ja rõõmustada.
Samas tean, et kui mul on vajalikud asjad-tööd-toimetused tegemata, siis ma ei saa ka nautida muud - puhkamist, lõõgastumist, lugemist, muusika kuulamist jne.
Nüüd võtsin käsile pisiremondi, mis ootas juba mitu aastat. Loomulikult ei jõudnud ma sellega valmis. Ja see häirib nii tohutult. Eks lähipäevil (küll uuel aastal juba) lõpetan selle muidugi ära, aga ikka on kuidagi selline saamatu ja küündimatu tunne...
Veel 24 tundi on seda aastat järele jäänud. Ehk jõuab homme õhtul ka veidi positiivsemalt aastale tagasi vaadata?!?

Minu Rootsi

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi: sünnitusvaludeta ühiskond.

Ootasin seda raamatut, et saaksin ta pühadeks ehk siis vabadeks päevadeks raamatukogust lugemiseks. Ja saingi! Jee!:) Ma ei saa kohe sinna mitte midagi parata... aga kui mul on Minu-sarja raamat nö tagataskus olemas - on eriliselt mõnus tunne:) Mul oli juba varasemalt varutud kaks raamatut, aga nüüd on seis selline, et need ikka veel ootavad oma järge, kuid "Minu Rootsi" on loetud. Ja mulle meeldis! Hea lugemine. Põhjamaine veel pealekauba.  Muidugi polnud ma kõigega nõus ja "jaurasin" lugedes vastu ka, aga see ei muuda lugemiselamust olematuks ega pisenda raamatu väärtust:)
Et siis nüüd taas pisut väljakirjutusi ja kommentaare:

"Mina olen hypersocial (üliseltskondlik)!" teatab mu hea tuttav Frida uhkusega. Jah, seda on ta kindlasti. Ta armastab rääkida ja suhelda, mida rohkem seda parem. Ta vajab kogu aeg inimesi, juttu ja rääkimist enda ümber. Mina olen vastand, ilmselt "hüposotsiaalne", vahel viskan nalja, et lausa "antisotsiaalne". Mul on vaja väga palju enda mõtetega üksi olemise aega. Tööl tuttavate inimeste keskel võin end küll kokku võtta ja jupp aega täitsa "normaalsotsiaalne" välja paista, aga minu saladus on, et see väsitab mind. Minu mõtted on minu omad ja ma ei tunne mingit vajadust teistega pidevalt nähtut-kuuldut arutada ja mõtteid vahetada. Pereliikmete ja mõnede lähemate sõprade-tuttavatega küll. Aga tööl suures seltskonnas, kus on palju eri arvamusi, et lihtsalt jutujätkuks kuulata-rääkida, mida keegi millestki arvab... see ei paku mulle midagi.
Kuidagi niiii tuttav tunne tuli!:) Ilmselt üks "asotsiaal" tundis teise "asotsiaali" ära:):)

Nügimine ja trügimine. Vaat' see tundus küll kuidagi kummaline. Kus on elementaarne viisakus? Või on Rootsis teised käitumisnormid? Ilmselt. Kuna seal on normiks ka ülim tolerantsus. Ei tohi rääkida rassidest, mis on ju ometi olemas - europiidne, mongoliidne, negriidne rass?!? Seda on ju lausa koolis õpitud. Ma ei saa aru, kui kaugele võivad inimesed minna oma võrdõiguslikkuse juraga?!? Eesti keeles on tõesti mugav - ei ole nais- ja meessoost sõnu. Kuigi vahel tahetakse peenutseda meilgi "tema" ja "temakest" kasutades. Aga see on ju lausa napakalt naeruväärne:) Et inimene, mitte naine ja mees?!? Olen pigem seda meelt, et mees + naine = inimene.
Jah, see kurikuulus võrdõiguslikkus...
"Mõtled Rootsit, mõtled võrdõiguslikkust. Kelles feminismi ehk sisuliselt võrdõiguslikkuse idu pole, kes naisena küüntest ja kontsadest või mehena matšolikkusest loobuda ei taha, sel pole mõtet Rootsi kolimise peale mõelda. Ta tunneks end siin võõrkehana ega jääks oma eluga rahule."
Õnneks ei ole ma kunagi mõelnudki välismaale kolimisest, Rootsi kolimisest rääkimata. Naisena tahaks ikka aeg-ajalt end nö lille lüüa - küüsi lakkida ja kontsakingi kanda. Matšolikkus on hoopis teine teema, arvan ma. Samuti meeldib mulle see, kui lilli kingitakse. Järelikult ei sobi Rootsi mulle ja mina Rootsile:)

Heaoluühiskond. Stress on out. Tööd ei tehta täisajaga. Alati on võimalik haiguslehte võtta ja töölt puududa. Tervislikkus, sportlik eluviis. Kõik tundub nagu pisut üle paisutatud ja samas taandatakse see jälle lihtsaks ära.
"Öelda seltskonnas, et sa üldse mingit sporti ei harrasta, on äärmiselt ebapopulaarne. Teenid sellega nii arusaamatuid kui kaasatundvaid pilke ja on tunda, et vaikimisi peetakse sind "klubisse" mittekuulumise pärast napakaks...
"Hakka jooksmas käima, see on lõbus!..." Proovin. Jooksen. Iga nädal kolm korda. Kuu aja pärast on, tõsi küll, tekkinud teatav harjumus, kuid palju räägitud õnnetunne ei taha ega taha end ilmutada. Kui peale teistki kuud enesepiitsutamist on asjal lubatud õndsuse asemel endiselt vaid ponnistuse maik man, otsustan pooleli jätta.
Peatselt turgatab mulle aga pähe, et üks liikumise viis on mulle lapsest saadik meeldinud: kõndimine, pikad ja vähem või rohkem tempokad jalutuskäigud! ... Alates sellest päevast olengi regulaarselt kõndimas käinud, tuju on hea, füüsiline vastupidavus tõusnud ning töökaaslaste silmis olen "klubis" tagasi: minu tempokad jalutuskäigud nimetatakse ümber peene nimega powerwalk'iks ja noogutatakse tunnustavalt."

Jalgpallihullus. Kõik lapsed käivad jalgpalli trennis (ka tüdrukud). Ja mida see kõik vanematele tähendab? Terved nädalavahetused tuleb lapsi kuskile trenni või võistlustele transportida; võistlustel kaasa elada või kohvikut pidada (kuhu on eelnevalt küpsetatud spetsiaalselt selleks puhuks küpsetatavaid küpsetisi, mitte enda lemmikuid; kohvi valmistatakse kaasavõetud kohvist ning kõik see läheb oma taskust, tulud aga lähevad meeskonna kassasse). Ma läheksin selle peale hulluks! Aga ega siin Eestiski suurt teistmoodi ole. Tean küllalt vanemaid, kes lapsi trenni, võistlustele, muusikakooli jne sõidutavad ning tihtipeale ka üritustel osalema peavad (vähemalt publikuna).

Raamatust leiame ka meeleolukalt kirjeldatud reisimarsruute, mida Rootsis ette võtta. Ja siin on need täiesti omal kohal. Vahel on mind häirinud kunstlikult tekitatud reisijuhid, aga siin oli kõik kuidagi loomulik.
Üldse on raamat hästi kirjutatud, heas ja ladusas sõnastuses ning kaasakiskuvalt. Mulle väga sobis!

Rööprähkleja rahunemiskatse

Annela Laaneots. Minu Tai saared: rööprähkleja rahunemiskatse.

Pean tunnistama, et üks suur tõmbenumber oli raamatu alapealkiri - rööprähkleja rahunemiskatse. See on nii hea väljend! Ja teiseks nõustun blogija Maega, et Minu-sarja uus kujundus on parem, sest tõstab alapealkirja rohkem esile.
Need alapealkirjad on tegelikult kogu aeg kõnekad olnud. Igal juhul palju atraktiivsemad, kui põhipealkiri:)  Ja mul kipuvad need viimasel ajal postituse pealkirjaks kujunema:)
Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama:)
Raamatus maalitakse lugeja silme ette lummavad Tai saarte rannad. Jah, muidugi, läks ikka üsna hea tükk aega, kuni need vaiksed ja rahulikud rannad üles leiti, enne räheldi rahvarohketes randades külg-külje kõrval. 
Maailma ihaldusväärseim töökeskkond. Nii väideti raamatus. Ma olin selle peale üks suur ja tumm küsimärk... Pigem ikka puhkusekeskkond?!? Mina ei suudaks sellises paradiisis küll tööle keskenduda. Aga inimesed on erinevad... Mina ei suudaks ka niiviisi rööprähelda:)
Vaatamata palju jõudmisele jäi siiski õhku aimatav rahulolematuse maik. Pidev sisemine konflikt, kõikumine enese õigustamise ja justkui vabandamise vahel - emarolli ja karjäärinaise rolli ühitamise raskused. Tahaks nii väga tööd teha, aga lapsi tahaks ka. Lastest puhatakse tööd tehes. Tööd tehakse  öötundidel, uneajast. Oma super(üli)võimete ülistamine - oleme pidanud ise hakkama saama, keegi pole meil lapsi hoida aidanud, kuhugi pole kahekesi saanud. Jälle nagu õigustus või uhkustamine, samas kahetsus.
Häiris ka sõnakasutus poja versus plikad. Kõlab kuidagi hinnanguliselt.
Eks need ole minu kiiksud ja kes olen mina siin kritiseerima teiste inimeste elu ja arvamusi.
Aga sellised mõtted tekkisid raamatut lugedes.

Tegelikult oli tore ja ladus lugemine. Sai hea ülevaate Tai saartest. Õnn, et meil kirjutatakse selliseid raamatuid! Saab ilma kohale minemata aimu erinevatest maadest ja rahvastest. Taisse ma vist minna ei tahaks. Nii hea, et keegi selle reisi minu eest ära tegi ja ma saan nautida kirjutatut ning kõike seda oma silme ette manada.

Oh, sai see võlg siis ka kaelast ära. Vist juba kuu on möödas raamatu lugemisest. Elu on kiire.