Lehes kirjutatakse

Kas te teate sellist ajalehte nagu "Eesti Kirik"? Ei ole kuulnud?!?
No pole hullu... Võib-olla kunagi, mingil ajaetapil võinuks öelda, et ega pole millestki sellepärast ilma jäänud. Kuid tänasel päeval ei saa kindlasti nii väita. Minu arvates läheb leht aina paremaks. Ikka on midagi head lugeda, mis mind köidab ja toidab. Loodan, et nii saab öelda igaüks. Soovin, et see nii oleks...

Aga siis täna ilmunud lehe juurde, mis mind kirjutama ärgitas. Neid juhtumeid on olnud varemgi mitmel korral, aga ikka on kuidagi jäänud, kuna pole KOHE tegutsema-kirjutama asunud.

Kaks lugu. Üks Marko Tiituselt "Kas ma mahun oma ellu ära?" ja teine Kätlin Liimetsa "Paastumine näoraamatust".
Marko Tiituse mõtisklev ja mõtestatud kolumn mitte üksnes ei kosuta hinge, vaid avardab ka silmaringi. Sain sealt kaks raamatusoovitust: Tommy Hellsten "Peatu – oled juba kohal" ja Wilfrid Stinissen "Vaimu teraapia".

Paar mulle eriti korda ja hinge läinud mõtet toon siia ka:
"Elame elu, mis on justkui kellegi teise lavastatud ja dirigeeritud, püüame mängida oma rolli või partiid nii hästi, kui suudame, täites erinevaid ülesandeid, olles head, hoolivad ja tublid. /.../
Inimene tunneb, et peab alatasa mõtlema, tundma, reageerima, palvetama, võtma vastutust teiste inimeste eludes ja probleemides. Pikapeale võib kaduda oskus kuulata omaenda südamehäält, saada kontakti iseenda ja oma eluga. Ja siis ongi piltlikult öeldes nii, et me ei mahu enam ise ära oma ellu."

Tegelikult suur osa sellest kirjatükist ühtib minu mõtetega või siis, et mõtlen kohati üsna sarnaselt.
Aeg-ajalt on mulgi tunne, et toimetusi, ülesandeid, kohustusi ja igasugu asju on nii palju, et ei ole enam aega mõelda ega tundagi. Justkui ei olekski enam enda elu, vaid kõik on kellegi teise poolt ette dikteeritud. Ja kui keegi veel ütleb, et tulebki nii võtta, et aga see ongi ju minu elu, siis jookseb juhe täiega kokku... Et keda ma siin siis petan?!?
Täna sain justkui oma segadusele ja küsimusele vastuse:

"Tommy Hellsten sõnastab oma mõtted ja soovid ühel uusaastaööl: «Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu, ma ei taha olla kõrvaltvaataja.
Olemise kaudu leian üles oma loovuse, tean seda. Loovus vajab ruumi, avarust, tühjust. Midagi uut ei saa sündida enne, kui tekib tühi koht, kuhu uus võib asetuda. Sel aastal sean rahuliku tasakaalukuse oma peamiseks eesmärgiks.» (Tommy Hellsten, Peatu – oled juba kohal, Pilgrim 2015).
Nõustun temaga kahel käel. Kristlastena me palume ja loodame, et Kristusel oleks meie elus ruumi ja me võiksime olla tema Vaimu tempel. Kuid selleks, et Kristus saaks tulla ja täita minu elu, peab see esmalt tõepoolest olema minu elu. Kuidas ma kutsun Jeesust oma südamesse eluaset tegema, kui mind ennast seal kodus pole?"

Rahulik tasakaalukus. Jah, just see ongi see, mida ma vajan!

Ja omamoodi räägib Kätlin Liimets samal teemal: meie aja suurest õnnetusest (et mitte öelda lausa needusest) - sotsiaalmeediast ja selle sõltuvusest. Ise ma ei kasuta Facebooki, peaagu põhimõtteliselt. Aga näen selle sõltuvuse ohvreid igapäevaselt enda ümber. See vaatepilt on masendav ja kurb. Kogu aeg peab sõrm olema pulsil, kogu aeg peab info jooksma, sest muidu läheb ehk midagi "olulist" minust mööda.

"Läksin koju ja alustasin paastumist näoraamatust. /.../
Tänaseks on 21 päeva möödas, võõrutusnähud on seljataga ja olen rahul: aega on rohkem, ma ei saa osa emotsionaalsetest reageeringutest päevakajalistel teemadel, olen keskendunud päris elule. Jah, infot pole nii palju, aga olev on kirgas ja täiesti kohal. Kohtumised on teistsuguse kaaluga, vestlused kõnekamad, värvid kirkamad. Elu on elusam ja Jumal lähemal!"

Kuidas ma sooviksin, et inimeste pilgud tõuseksid helendavatelt ekraanidelt ja nad vaataksid üksteisele otsa, vahel lausa silma; et kõrvaklapid võetaks peast ja kuulataks looduse hääli ning seda, mis kaasteelistel ja lähedastel öelda on. Niiviisi võib ka ühel hetkel Jumala häält kuulda...

Ja sain veel ühe õppetunni - ära kunagi anna hinnanguid meediakajastuse ja madalate instinktide toel.
Pean silmas enda reageeringut - appi, mis tema seal teeb? - kommertstelekanali uudistele, kus praost Jaan Tammsalu viibis Hundisilmal. Hiljem sain teada, et tegemist oli kodu õnnistamise talitusega, mis on vaimuliku ülesanne ja millest ei keelduta.
Ja mul oli enda pärast väääga piinlik... Häbenen.


"Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu, kirjutab Tartu Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Urmas Petti."

Kui palju rõõmu ja kasu ühe lehe lugemisest!

Elu nagu sirelivein:)

Pean tunnistama, et olen tõeliseks lugemis-sõltlaseks muutunud, kuigi on sügis käes ja peaks vastupidist tunnistama, et ei suuda raamatut kätte võtta. Eriline sõltuvus on mul tekkinud aga paari-kolme aastaga (loe: suvega) Minu-sarja raamatute vastu. Neid ikka õnneks veel on!:) Kuigi minu huvide ring ses riikide-maade tohuvabohus hakkab vaikselt koomale tõmbuma. Lihtsalt eriti ei huvita kõik need Aasia ja Aafrika maad. Aga õnneks ilmub järjest uusi ka juurde. Mitmele sel aastal ilmunule olen juba n.ö. käpa peale pannud:) Õigupoolest ei ole... Olen suutnud kuidagi õiged hetked maha magada, kui raamatukogus järjekorda paneku aeg käes oli. Ja nii ma nüüd käin ikka aeg-ajalt piilumas, et kui pikk see järjekord on ja kas juba saaks...
Aga sõltuvusest ajendatult haarasin järgmiseks lugemiseks "Minu Prantsusmaa", mis kenasti haakub just eelnevalt loetud "Minu Nizza"ga, mis ju samuti Prantsusmaast oli. Esimesel hetkel ei seostanudki oma valikut äsja loetuga. Alles veidi hiljem tabasin, et oo, see läks ju küll nüüd täppi:)

Niisiis "Minu Prantsusmaa: elu nagu sirelivein" ja autoriks Eia Uus.
Kokkuvõte oli paljutõotav ja ahvatlev.
Esimesi lehekülgi lugedes tekkis väike kahtlus, et see pole vist päris see, mida ma lootsin ja tuli kerge pettumusenoodike... Ei oskagi seda kuidagi põhjendada... Järgmisel korral raamatut avades oli kõik nagu võluväel muutunud ja paigas ning lugemine lausa lendas:)

Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast - kiirustatakse töötegemisega, et saaks söögiga aega veeta, mitte ei pugita püstijalu midagi suvalist, et ruttu töö kallale minna.

Mulle avaldab muljet, kui normaalsed kõik on. Sain aru, et nad on üsna rikkad (korter Pariisi kesklinnas, väga suur maamaja, kaks lapsehoidjat), ent nad on siiski normaalsed - lastel lubatakse paljalt ringi joosta ka jahedama ilmaga, riideid ei vahetata otsekohe, kui need mustaks lähevad, aiamurule kukkunud toit korjatakse üles ja söödetakse lapsele, mitte ei visata partidele ja kaladele. Ühe toidu jäänused tehakse järgmiseks söögikorraks ümber uueks roaks ja isegi taldrik puhastatakse toidu lõpus saiatükiga. Lapsi ei hellitata, aga nendega arvestatakse.

...tahaksin pärast iga lauset öelda: "Aeg maha! Las tõlk nüüd vahendab, mida te just ütlesite, sest muidu te lihtsalt vihkate teineteist iga lausega aina rohkem, kuigi põhjust pole!"

Imelik on see, et olen lapsest saati olnud konfliktide suhtes ebatavaliselt tundlik. Veel paar aastat tagasi, kui vanemad autos poliitika üle vaidlesid, katsin kõrvad  ja anusin läbi pisarate: "Ärge palun kakelge!" Nad naersid ja ütlesid, et nad ju lihtsalt arutavad. Võib-olla see, et ma siin olen, on elu viis oma korrektuure teha ja muuta mind hääletõusmise vastu vähem tundlikuks.
Celeste ja Sebastien on praegu nagu inimesed, kes küll räägivad sama keelt, aga on selle erinevalt ära õppinud, nii et samad sõnad tähendavad kummalegi hoopis teisi asju.

Minu kogemused Prantsusmaal ka "enda" lastega on sellised, et ei kahene ega neljane pole väljas istudes kunagi tüliks, samas kui Eestis lapsed söögikohas tihti kiljudes ringi trambivad.

Kokkuvõttes on siiski valdavalt positiivsed emotsioonid. Kirjutatuga jäin rahule, kuna sõnaseadja on osav ja meisterlik. Ja mitte ainult selle pärast. Ikka oli, mida lugeda!
Kahjuks venis see lugemine siiski kuidagi pikale. Alguses, kui mõtteid kirja panema asusin, oli suur vaimustus ja ind peal (ehk oma paar nädalat tagasi?). Nüüdseks on aga sügis jõuliselt sisse murdnud ja lugemine takerdunud argitoimetustesse või õigemini erinevate ürituste tohuvabohusse ega edene kohe üldse. Tegelikult ei jõua enam raamatut kättegi võtta. Ja sellest on tohutult kahju muidugi!:(
Nii et postituse algne pealkiri "Raamatusõltuvus" ei vasta ka enam tegelikkusele... Ja seetõttu see eemaldatud saigi. (Mitte et ma midagi sireliveinist teaksin, aga pealkirjaks väga hõrk!:))