30. september 2015

Minu Nizza


Riina Kangur. Minu Nizza: paradiis käeulatuses.

Aastates naine majanduspõgenikuna Lõuna-Prantsusmaal - nende sõnadega on autor ise ennast iseloomustanud ja see lause sobib laias laastus ka raamatut kokku võtma.
Bürokraatia. Migrandid. Kuritegevus. Samas vastukaaluks - soe kliima, hurmavad mererannad, ajaloolised paigad.
Meie ees rullub lahti üks keeruline elusaatus, kuigi palju (ehk enamus?) jääb ka varjatuks ning teadmata, kahjuks. Nii nende raamatutega kord juba on, enamasti ihkaks järge, et mis edasi sai...

Otse loomulikult kirjutasin välja terve rea mõttekesi, mis mind köitsid, sekka siis ka prantslasi või Prantsusmaad iseloomustavaid killukesi. Eks see ole küll natuke kontekstivaba ja ei anna täit ülevaadet, aga ega seda ma ei taotlegi. Need on lihtsalt mind lugemisel emotsionaalselt kõnetanud read.

On tõepoolest kohti ja asju, mis omavahel kokku ei sobi.

Ja siis mõtlen ma jälle kõigi nende moslemitest meeste peale, keda me, kristlased, kõik kergelt halvustame. Siin kutsutakse neid metslasteks. Nii mõnelgi neist metslastest on kolm-neli naist.
Ent kristlastest mehed teevad ju tegelikult sedasama mis moslemid, ainult et seda veel julmemal moel - nad lihtsalt hülgavad oma endised perekonnad ja asuvad uut looma. Kui olemasolev naine on kodutöödest, laste kasvatamisest ja väljaspool kodu töölkäimisest kurnatud, siis leitakse kiiresti noorem ja värskem. Põhjenduseks ilus väljend: "Me kasvasime lahku." Moslemid ei kasva lahku, nemad toovad endisele naisele koju noort tööjõudu juurde, sest teadagi, et kodus on kogu aeg ja alati palju teha.

Vanasti kuulus kristlikku sõnavarasse väljend: "Abielu on püha". Nüüd on kristlikus sõnavaras uus väljend: "Nad kasvasid lahku."
Aga ilmselt just seetõttu saavutabki islam kord kristluse üle võidu - neil on tugevad traditsioonid ja kindlad reeglid. Meie aga - me oleme liiga mugavaks muutunud, me ei hooli enam traditsioonidest ja meie kombelõtvus on igasugused piirid juba ammugi ületanud.

Aitamine on ilus asi küll, aga kui abivajajad hakkavad seda ära kasutama kui moodust äraelamiseks, siis ilmselt ka mina ei oleks nõus oma raha nii lihtsalt välja käima.

Õnnetu inimloomus. Tal on vabadus valida ja selles vabaduses valib ta enamasti patu-, pettuse- ja omakasutee.

Miinimumpalk. Aga miinimumpalk on kaks korda suurem sellest, mis ma Eestis sain. Ja töötunde on vähem.

Kuigi mind ei ole kunagi poliitika huvitanud, olen ma nüüd selle sees ometi hommikust õhtuni.

Tore peatükk oli Müüdid, kus kummutatakse paljud eelarvamused. Näiteks et elamine ja puhkamine, toit ja kõik on Nizzas kallim kui Eestis. Ei ole!
Politsei saab kiita: "Tore on see, et politseinikud on Lõuna-Prantsusmaal äärmiselt sõbralikud. Neilt võib alati abi paluda ning nad ei kipu ka parkimistrahve nii väga kiiresti välja kirjutama. Vastupidi Eesti politseinikele, kes üldjuhul pöörduvad kohe algatuseks sinu poole, nagu sa oleksid kaua aega taga otsitud sarimõrvar, tervitavad prantsuse korravalvurid sind alati naeratades ja sõbralikult. Inimväärikus jääb pärast politseinikuga suhtlemist alles isegi siis, kui sina eksisid."
Müüt prantslaste ihnusest leiab aga kinnitust: "On tõesti tõsi, et tühja-tähja peale prantslased juba raha raiskama ei hakka, Kui voodilinad on kulunud ja oma kunagise värvikirevuse juba ammugi minetanud, ent pole veel auklikud, siis pole mõtet raisata raha uute voodilinade ostu peale. Ka uut telekat pole mõtet osta kui vana veel korralikult pilti näitab."

Sellised need kirjapandud killud siis said... Algsed mõtted olid vähe teistsugused, aga kust neid ikka enam võtta, kui need on juba kuskile olematusesse haihtunud.


Ahjaa - ilus kaanekujundus, seda ei saa küll mainimata jätta!

29. september 2015

Minu Eesti

Justin Petrone. Minu Eesti 3: mis juhtus?

Itaalia verd ameerika mees Eesti kohutavas kliimas tuimade pärismaalaste keskel oma kohta otsimas... Umbes selline mõte vormus mu peas raamatu kaant sulgedes, juba kolmandat sedapuhku.
Ausalt öeldes sai päris ülevaatliku pildi Viljandist ja selle suuresti boheemlaslikest elanikest. Ei kujutanudki ette, et seal päriselt selline folgilik elu keebki aastaringselt:)
Veidi nukravõitu tunne jäi. Jah, mõne koha peal ma ikka naersin ka, päris südamest kohe, aga ikkagi kuidagi nukraks tegi.
Olen üsna mitmeid Minu-sarja raamatuid lugenud ja mingi "tunde" nendega kätte saanud. Justin on tabanud ära eestlase meeletu töökuse või töö tegemise, mida tehakse selleks, et olla asjalik! Täiesti tundmatu on siinkandis taanlastele omane hygge, millest on juttu "Minu Taanis" ja "Minu Kopenhaagenis", mida siis maakeeli mõnusa äraolemise või lihtsalt olemise ja elu nautimisena tõlgendada/tõlkida võib.
Siinkohal meenus Mae blogi, kus ta kirjutas:
 "Seega täidab see raamat igatahes oma eesmärgi, kui juba vähemalt kolm eestlastki päästetud saaks, töösurmast näiteks."
Kui ainult mõni asjalik tööinimene üldse selle raamatu kätte võtab, sest ega pole ju aega raisata mingi raamatu peale, kui töö tegemist tahab!:)

Tore oli ka äratundmine - asjad käivad niimoodi! Kord peab olema. Ei ole meil siin miskit ameerikalikku vabameelsust ja itaalialikku korralagedust:)

Jah, omamoodi oligi see imetlusväärne, et eestlased ei lasknud kunagi ühelgi õunal või kartulil raisku minna. Oli imetlusväärne, et nad kogu aeg töötasid. Aga see jäik pühendumus sellele, kuidas asjad käivad, vaat see ärritas mind.
Ei olnud kohta sellele, et ma oleksin võinud olla eriarvamusel. Oli ainult üks viis,
kuidas asjad käivad, ja minust oodati, et ma võtaksin selle süsteemi omaks, mitte ei püüaks maailma oma seisukohast näha. Sa lihtsalt pidid poolmädanenud õunad kõigepealt maast üles korjama. Siis korjasid puude küljest. Lihtne!
Asjad käivad niimood. Asjad niimoodi ei käi.


Lihtne! Jah just - nii lihtne see ongi!:)
Süsteemid olid olemas vaid selleks, et neid üle kavaldada ja nende üle irvitada.
...Ma tulin pika ajalooga, reegleid murdvast ja kriminaalsest itaalia traditsioonist.

Aga eestlased? Nad austasid korda./.../ Blogija Andrei hooples kord, et ta pole kordagi ületanud tänavat, kui fooris ei põle roheline tuli või kui seal pole ülekäigurada.
"Aga kui läheduses pole ühtki autot?" küsisin mina.
"Vahet pole," noogutas ta pead. "Ma ootan, et tuleks roheline tuli."
"Aga kui teised inimesed ületavad tänavat punase tulega? Kas sa ei tunne end naeruväärsena?"
"Siis nad rikuvad reegleid ja on idioodid."

Nii lihtne!
Ja taas ma pean nentima, et nii lihtne see just ongi! Oi, kuidas mulle meeldivad sellised põhimõttekindlad inimesed!!:) Tõsiselt! On lugupidamist väärt, et Eestis on selliseid inimesi!
Kui kõik käituksid seaduskuulekalt ja olekski nii, et seadused on täitmiseks, mitte väänamiseks, siis oleks ühiskond palju inimväärsem ja parem.
Ja selle oma seisukoha nägemise või oma arvamuse avaldamise koha peal meenus mulle üks lugu, mida hiljuti kuulsin.Teadupärast oli hiljuti arvamusfestival. Kõik rääkisid loosunglikult, kuidas "iga arvamus on oluline" ja "sinu arvamus loeb". No suured sõnad, nagu ikka. Aga lugu siis selline:
Tuleb mees (inimene) tööle silm sinine peas. Küsitakse, et kus käisid ja mis juhtus? "Arvamusfestivalil käisin". "Aga miks silm sinine on?" "Avaldasin vale arvamust."
Nii et tuleb ettevaatlik olla oma arvamuste avaldamisega, need võivad valeks osutuda, kui peavoolust kõrvale kaldud.
Vaat' siis millised mõtted kirja said... Kunagi ei tea, kuhu üks blogistamine välja jõuda võib:)

16. september 2015

Minu Kreeka. Suvelugemised 7


Ester Laansalu. Minu Kreeka: ühe isepäise giidi seiklused hellenite maal.

Jällegi üks tore raamat, mis sobib lõpetama selle suve lugemisi. Kuigi kogu aeg tuli mul tahtmatult võrdlus Herdis Ojasu raamatuga, mida eelmisel suvel lugesin. Olgugi, et see oli romaan (või vähemalt nii oli raamatukaanel (või kus iganes) märgitud), ometi meeldis see mulle  nii väga ja pakkus nii sügava elamuse, et oma mõttes pidasin (ja pean siiani) seda Minu-sarja kuuluvaks.
Ma ei heida midagi Ester Laansalu raamatule ette. Siit sai suurepärase ülevaate Kreekast. Just sellise, mida ma nendest Minu-sarja raamatutest ootan. (Kuigi jah - kaanepilt mulle absoluutselt ei meeldinud! Oleks oodanud midagi muud...)
Et aga mitte siin omapäi rohkem targutada lasen pigem raamatust nopitud kildudel enda eest kõnelda:

Võõramaalasena kreeklaste seas elada on hoopis teine asi kui sellel maal puhkamas käia. Päris omaks ei võeta sind vist kuni surmani, sest sa ei saa ju mitte kunagi tunda, mõelda, armastada ja surra niimoodi, nagu seda teeb kreeklane. Vähemalt kreeklaste endi arvates.

"Mis sulle siin kõige rohkem meeldib?" küsin jutujätkuks.
"Kliima", tuleb Annelt kiire vastus.
Üllatavalt sageli võib siia ümberasunute käest kuulda esimesena just sellist vastust. Vahemereline kliima Kesk-Kreekas ja saartel tähendab enamasti lumeta talve mõningaste vihmahoogudega, pidevat rohelust, maasikaid veebruaris, aasta läbi avatud välikohvikuid ja pikka vihmata suve.


Kreeklased on väga usinad oma rahvusliku kokakunsti kummardajad, nad võivad seda lõputult kiita ja sellest vaimustuda. Hiina restorani neid naljalt ei meelita.

Ligi neli viiendikku Euroopa Liidu illegaalidest arvatakse pääsevat ühendusse just Kreeka kaudu! 

Euronõudeid täidab iga rahvas niipalju, kui heaks arvab.

Kreeka köögi omapära võib võtta kokku sõnadega lihtsus, värskus ja mitmekesisus, mis on uputatud oliiviõlisse ja sidrunisse.

...istumine ja lobisemine ongi kreeklaste meelistegevus.

Kreeklane suutvat lõbutseda isegi olukorras, kus teisi rahvaid haaraks must masendus.
Muretseda võib ju ka homme, näikse olevat kreeklaste kreedo. Tundub, et võibki.


Kreeklased ja eestlased erinevad ses suhtes nagu öö ja päev. Vaikset jutukuulamist ja mõtisklemist Kreekas ei näe. Oluline on suhtlemine, suhtlemine ja veel kord suhtlemine! Vaikimine tähendab haigust - vist! 

"Koeraprobleem! Teil on koeraprobleem!" deklareeris olümpiakomitee enne 2004. aasta olümpiamänge.
Kreeklased olid vait ja kratsisid kukalt, ise ilmselt mõeldes: meie panime Euroopa kultuurile aluse - ja mis teil, eurooplastel, õige viga on, ei oska ilma puuride ja reegliteta üldse elada? Nad otsustasid ehtkreekalikult esialgu mitte midagi teha, lootes, et olümpiakomitee unustab probleemi...


Turismifirmat pidavad Pabis ja Sofia on saanud vanavanemateks. Neil läheb kõik hästi, mida nad ette võtavad. Nad kulutavad siis, kui on, mida kulutada, ja hoiavad kokku, kui peab kokku hoidma. Nad ei tee suuri plaane, aga mõtlevad suurelt. Nad unistavad ja viivad oma unistused ellu, jagades armastust ja soojust.


Neis on alles oskus tarbida seda jumalate nektarit kultuurselt ning hoida ja austada elu, mis pole vaid laenuks antud.

...austus kiriku kui institutsiooni vastu on põlvkondade viisi kreeklasesse sisse kasvanud.

2. september 2015

Kõik, kõik on uus septembrikuus:)

Loomepiinadest loomepuhanguni... Ja saigi valmis mu lapitekk! Rahulolu. Rõõm. Ja korraga on tühi tunne. Kogu loomeprotsess ja töö valmimine on elamusi pakkuv nauding. Kui see aga korraga möödas on, siis hakkab veidi kurb... Aga uued mõtted ja ideed on juba ootamas! Oleks ainult kättevõtmist!:) Enne tahaks siiski veidi ka puhata ja mängida, kui tsiteerida klassikuid:)

Ja sellise teki saigi siis Jaan eile







Head kooliteed Jaanile ja kõigile teistele väikestele jütsidele, kes eile esimesse klassi läksid! Eks ikka suurematele ka!