Mihhail Hodorkovski. Vanglas

Seda raamatut peab ise lugema. Seda ei saa ümber jutustada. Lakooniline. Lööv - valusalt, halastamatult, õiglaselt. Konkreetne - ja saadki teada, mis tegelikult toimub.
Raamatu tagakaanelt loeme:
"Kümne vanglas veedetud aasta jooksul kohtus Mihhail Hodorkovski paljude inimestega. Mõned neist ühiskonna jaoks justkui „kadunudˮ inimestest ei olnud isiksustena kaugeltki mitte „kadunudˮ ning demonstreerisid mehisust ka äärmiselt rasketes vanglatingimustes. Vaatamata sellele, kas neid ähvardas uus vanglakaristus, kartser või nuga, leidsid nad endas jõudu seista oma moraalsete väärtuste eest, oma tõe eest, selle eest, mis oli nende kujutlustes õiglane. Nende inimeste väärtustesse võib suhtuda erinevalt, ent kui inimene on valmis oma põhimõtete eest kannatama, tõeliselt kannatama, on see austusväärne.
Vangla on ekstreemne koht ning selgitab näitlikult välja, mida üks või teine inimene väärt on. Mihhail Hodorkovski jutustused ei ole lihtsalt raske saatusega inimeste lood. See raamat räägib vene ühiskonnast ning selle väärtustest, inimeste nõrkusest ja vastupidavusest, alatusest ja aususest."

Sinna juurde on lisatud Boriss Akunini mõte: "See väike raamat, mis autorile nii kallilt kätte tuli, räägib justkui elust trellide taga, kuid tegelikult, nagu mulle tundub, on siin juttu hoopis muust. Sellest, kuidas elada hirmuta ning seejuures mitte kalgistuda. Sellest, kuidas mõista inimesi, isegi siis, kui nad on sinust väga erinevad. Ning veel paljudest väga tähtsatest asjadest."

Ja vaatamata sellele, et raamatust on pea võimatu midagi ainsat ja olulist välja kirjutada, leidsin siiski paar kriipivat katket:
"Kas me oleme võimelised rahulikult elama, tehes näo, et võõras saatus meid ei puuduta? Kui kaua eksisteerib riik, kus ükskõiksus on normiks?
Vastuste aeg jõuab alati kätte."

"...inimene kui selline on meie riigis vähem kui eikeegi - aruandluse kujundamise vahend."

Suvi. Puhkus. Maasikad!

Käes on maasikaaeg! Puhkuseaeg! Suveaeg!
Ometi pean kurvastusega tõdema, et pool puhkust on läbi. Tabasin juba teise puhkusenädala alguses eneses nukrusenooti hääbuvast suvest ja puhkusest... Olen kord juba selline imelik, et mulle ei saa kunagi puhkusest küllalt. Ikka oleks midagi nokitsemist ja tegemist... Aga aeg lihtsalt kaob... Ei saa öelda, et oleksin lihtsalt passinud, vastupidi, pidevalt on olnud miskit toimetamist. Tegelikult tahakski veidi ka "puhata ja mängida", kui tsiteerida klassikat:)
Erilist suvesooja ja -ilma pole meile küll antud, millest on veidi kahju muidugi, aga ega ma polegi mingi peesitaja ja rannas käija, nii et see ei ole näitaja number üks. Ja siiski, hoovihmade ennustuste valguses, on meie kandis olnud täiesti ilusaid, mõnusalt sooje, kuivi ja päikselisi päevi. Nagu eilegi - aias mütata oli täiesti palav:)
Väike näide minu puhkusest, no see ikka rohkem mu enda jaoks, et pärast hea meenutada:
6. juuli hommikupoolikul murutasin ehk siis niitsin muruniidukiga muru. Lõunast hakkas sadama ja õhtupoolikul hakkasime vennapoja sünnipäeva tähistama.
7. juuli hall ilm, läksin maasikametsa, vihma hakkas tibutama ja nahavahe sai niiskeks, tagatipuks sain mesilase käest nõelata ja tulin "tönnides" koju. Õige pisut metsmaasikaid siiski sain. Edasi tundus päev kuidagi nukker, sisutu ja tühi. Millekski ei olnud nagu huvi. Õhtupoolikul avastasin, et mul on ju mitu suvelugemise raamatut! Ja nii asusin raamatut "neelama":) Oh, kui tore see tegevus oli!:)
Lisaks on ju meil toredad saated ETV-st. Nagu näiteks "Eesti mäng" ja reisisaade "4x4", mida vaatan suure naudinguga.
8. juuli alustasin päeva metsmaasikal käies. Sain oma 700 ml topsiku (ämbrikese) ilusaid marjakesi täis ja tulin rõõmsalt tagasi lootuses pärastlõunal uuele saagile minna. Vahepeale tuli aedmaasikate puhastamine, nende purustamine ja suhkruga segamine ning sügavkülmiku täitmine. Nii tore, et varud juba kogunevad! Samal ajal hakkas sadama. Kurvastasin, et metsaminek on selleks päevaks mindud. Ent õhtupoolikul tuli päike välja ja, olgugi, et rohi oli märg, läksin ikkagi marjule ja sain oma totsiku taas täis! Päeval tegin mõned telefonikõned - õnnitlesin sünnipäevalapsi ja kutsusin sõbranna metsmaasikale.
9. juuli Külla tuli sõbranna, kellega maasikametsa "vallutasime". Seekordne saak oli uhke! (kokku mul vist 4x700ml võib-olla rohkemgi, ei mäleta enam, mis nõudega ma käisin; sõbrannal ka umbes 3 liitrit). (Vaatamata sellele, et pidime vihmaga võitlema. Padukas vaheldus päikesepaistega ja nii paar korda.) Kahjuks ei ole mul nutitelefoni ja ei saanud pilti teha. Facebookis ma ka pole, et sealt sõbranna tehtud ilusat pilti siia kopeerida. Ent õnneks on internetis imelisi pilte, mis just täpselt illustreerivad minu/meie metsaskäike ja maasikasaaki:

Ohh, kui imeline! Nii ma siis tegelen siin ühe oma meelistegevuse - korilusega!:)

Sügavkülma on läinud nii terveid mamme, kui ka suhkruga hõõrutud maasikaid. Mina suvemarjadest (maasikad, vaarikad, mustsõstrad, mustikad) moose ei keeda. Milleks kõik parim ära keeta? Õunu ja arooniaid ja muud sügisesemat kraami saab ikka keeta. (Kuigi ka pohlad ja jõhvikad lähevad tervelt karpi ja sügavkülma!) Las need imelised marjad olla võimalikult naturaalsed!

Õhtupoolikul viis sõbranna autoga linna. Nii et poolteist päeva veetsin linnakodus asjatades.

Sai mitu masinatäit pesu pestud. Maasikad sügavkülma pistetud, naabrinaiselegi üks karbike rõõmustuseks viidud. Veidi shoppamas ja mehega väljas söömaski käidud.

Laupäeval tagasi maale, siis oli teise vennapoja sünnipäev, ikka tähistasime ka! Pühapäeval laulsime kooriga leeripäeva jumalateenistusel. Kodus aga oli poiste sünnipäevapidu.

Esmaspäev, 13. juuli, möödus taas märksõna "metsmaasikas" tähe all:) Hommikul poistega koos ja pärastlõunal tuli taas sõbranna külla. Ilm oli soe, päikseline, kuiv. Saak jäi seekord pisut väiksemaks, aga päike paistis ja tegi olemise palavaks ning suugi tundus ämbrist lähemal olevat:) Lisaks veel jututasime sinna juurde, kuna polnud ju nii kaua näinud:) Veidi murutasin ka päeval

14. juuli olid kõik kodakondsed laiali mööda ilma ja mees sõitis mulle linnast seltsiks, et ma ei peaks päris üksi olema. Murutasin ja tegin muid igapäevatoimetusi.

15. juuli võtsin ette vana lauda taguse, mis oli ülepea naati täis kasvanud. Niitsin ja rookisin selle üsna lagedaks, isegi mõned vaarikad tulid veel sealt rohu seest välja. Peagi saab ehk saakigi!

16. juuli lõpetasin põõsaste-aluse korrastamise, rohisin. Käisime surnuaial, isa haual küünalt süütamas ja lilli viimas, ta saanuks 75... Käisime terve vahmiiliga meie kandi uues söögikohas Harakapesa söömas, suurepärased toidud, muide! Õhtul istusime veel koos ja sõime ema tehtud kringlit ja vennanaise tehtud maasikatorti (pavlovat). Nämma!

Ja täna on vihmapüha. Panin eile õhtul paberile paar õuetöö plaani kirja, aga ilmselt jääb tegemata. Nii ma siin siis seda "puhkusearuannet" kirjutangi:)

Minu Itaalia. Suvelugemised 4*

Kristiina Praakli. Minu Itaalia: kõige kirglikum ja kaootilisem. *Täiendatud

Peale paari põhjamaist raamatut oli "Minu Itaalia" näol tegemist hoopis teisest mastist teosega. Siiski - veidi suvesooja sai sisse juba ka "Minu Austraaliaga".

See lugu - Kristiina ja Andrea lugu - saab taaskord alguse Soomest. Nagu ka Epu ja Justini lugu. Tampere ülikoolis õppides armub Kristiina Genova noormehesse Andreasse, kelle emakeel on itaalia keel ning kelle soontes voolab ka Pärsia verd. Itaalias peab Kristiina oma esimeseks rolliks olla Andrea tüdruksõber. Teine on välismaalase roll. Mõlema rollis tuleb rinda pista kultuurierinevustega. Itaalias on hoopis teine töökultuur, toitumiskultuur, suhtlemiskultuur, kõik...
*Isegi põhja- ja lõunaitaallastel on oma erinevused, mida väga värvikalt raamatu lehekülgedel kirjeldatakse:
"Põhja- ja lõunaitaallased on kui kaks erinevat rahvust, kes on teineteisest sedavõrd palju kaugenenud, et üksteisesse suhtutakse eelarvamuste ja umbusuga.
...Kui ma võrdlen häid sõpru Flaviot ja Francescot, võin isegi mõne tähelepaneku teha, mida võib osaliselt seletada ka ehk piirkondlike mentaliteetidega, kuid mitte ainult. Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis on mul lihtsam suhelda Francescoga, kes on alati konkreetne ja selge, peab kellaaegadest kinni ega hiline kunagi ning tema peale võib kõikides asjades kindel olla. Flavioga suhtlemine on pisut teistmoodi: ta jõuab kohale kokkulepitust tunde hiljem või muudab ootamatult oma plaane ega tulegi."

Eesti ja välismaa meeste erinevustest ehk miks eelistada välismaa mehele Eesti meest:
"Andrea avab pisut Itaalia mehe mõttemaailma:
"Ära arva, et kõik Itaalia mehed endale tingimata põhjamaadest naist otsivad. Tegelikult näevad nad - niisamuti nagu eestlannad ja soomlannad Itaalia mehe puhul - ainult seda pealispinda. Itaalia mees eelistab traditsioone, kui ta pole just kõrgharidusega kosmopoliit, kes on mõnda aega elanud või töötanud välismaal. Individualistlike ning egoistlike põhjamaalannadega ei ole perekonnatraditsioone hindaval itaallasel kindlasti lihtne suhteid arendada."
Niisamuti on mind alati hämmastanud eestlannade kommentaarid ning primitiivsed võrdlused Eesti ja "välismaa" meeste plusside ja miinuste kohta.
"Välismaa mees on alati parem kui Eesti mees," olen lugematuid kordi kuulnud. Minu meelest püüavad need tütarlapsed oma ebaõnne kuidagi õigustada. Eesti mees annab suhtele juba eos tohutu edumaa, milleni jõudmiseks välismaa mehega tuleb käia oi kui pikk tee. Proovige näiteks mõnele välismaalasele seletada jaanipäeva tähtsust ning panna ta sellest aru saama, nagu eestlane seda mõistab, või proovige mõista mõnel maikuu neljapäeval tähistatava pühaku päeva nii, nagu seda mõistab itaallane või hispaanlane. Ükskõik kui hästi ka ei tuntaks teineteise riigi ajalugu ning ühiskonnakorraldust, on igas kultuuris asju, mis on mõistetavad ainult selle kultuuri kandjatele, kellesse see on emapiimaga sisse imendunud.
Eesti mehe käitumist mõjutab kahtlemata see keskkond, milles ta on üles kasvanud, ning tema vähese romantikameele asendavad muud hüved, nagu suurema turva- ning kindlustunde pakkumine. Välismaa mehe puhul võlub alguses võib-olla romantilisus, lillesülemid ning küünlavalgusõhtud, eriti kui tüdruksõber pole veel jõudnud kogeda, kuidas mehe mehelikkus võimuka La Mamma pilgu all suvekuumuses sulava lumehangena lombikeseks kahaneb ning koheselt ära kuivab.
Ehk siis, nagu ütleb Genova vanasõna: võta naine (või mees) ikka omalt maalt."

Kui kodustatud ehk siis kõrgharidusega kosmopoliit on Andrea, näitab ilmekalt vaimustumine lumest, mis Itaalias on väga harukordne nähtus ja sündmus omaette, mis itaallased aga täielikku kaosesse viib:)

Üks täiesti uskumatu fakt, mis raamatust välja koorus, oli toidu ära viskamine! See võttis ausalt tummaks ja käib üle mõistuse. Huvitav, kust selline komme pärineb? Eks ole ju igasugu veidrusi, aga siinkohal olen ma küll väga rahul, et ei ole pidanud sellist raiskavat ja priiskavat elu oma silmaga nägema. Kahjuks kohtab sellist toidu raiskamist ja ära viskamist ka meie oma kodusel Eestimaal häbiväärselt palju. Minul isiklikult on selle pärast väga piinlik. Kui mul (väga-väga harva) midagi sellist ette tuleb, et toit jääb seisma või läheb halvaks ja pean ära viskama, siis mul on selle teguviisi pärast lausa füüsiliselt vastik. Saan aru, et ka autorile on see vastukarva, aga peab "leppima" teise rahvuse "veidrustega", kui tahad olla "sõber ja oma".

"Muuseas, itaallane ei jäta kunagi toitu alles ega söö järgmisel või ülejärgmisel päeval  eelmis(t)e päeva(d)e toidujääke. Ülejäänud toit visatakse lihtsalt ära, ammugi ei jagata seda pere lemmikloomadega.
Minu jaoks on see harjumatu, sest ma keeldun toitu niisama ära viskamast. Olen aga õppinud keelt hammaste taga hoidma ega hakka üle jäänud pastagrammide saatuse pärast vaidlema, kui Laura enesestmõistetavalt pastakastruli prügikasti tühjaks kallab. Samasuguseid põhimõtteid jälgitakse ilmselt kõikides Itaalia peredes. Ka Andrea jaoks on see ilmselge:
"Viska see kõik minema, seda ei söö enam mitte keegi, see pasta on juba ammu vanaks läinud!" teatab Andrea pool tundi tagasi valminud pasta kohta."

Samas on jälle naljakas ülisuur saia söömine ja saiatükiga taldriku puhtaks pühkimine. Milleks küll? Kui ülejäägid kõik solgipange visatakse?
"Meie kodune saiatarvitamine on rohkem kui minimaalne, kuigi Andrea arvates pastatoite süües saiasöömist päris vältida ei saa, sest Itaalia kommete kohaselt kraabitakse väikese saiatükikesega taldrik puhtaks."

Toredasti on toidu ja kokanduse teema kokku võetud järgmises lõigus:
"Mida kauem ma olen Itaalias olnud, seda rohkem olen hakanud veenduma selles, et itaallased tunnevad oma köögi suhtes tugevat omandiinstinkti ning Itaalia toidu kokkamise eesõigust. Iga Itaalia toite valmistav välismaalane ületab lubatu piirid ning astub suurte sammudega üle asjadest, mida itaallane on harjunud enesestmõistetavusega enda omaks pidama."

Mida peavad eestlased nii igiomaks, millest ei loobuta mitte mingi hinna eest?
Kohati tundub mulle, et meie tolerantsus on nii suur, et oleme teistele meele järele olemiseks valmis kõigest, omast ja traditsioonilisest, loobuma...

*"Itaalia on mind palju muutnud. Itaalia on mind õpetanud väärtustama perekonna- ja sõprussuhteid, märkama olulisi asju enda ümber ning õpetanud oskust tunda rõõmu pisiasjade üle ja märgata väiksemaidki detaile. Ma olen muutunud naiselikumaks, kuid ka temperamentsemaks, emotsionaalsemaks ja avatumaks, omandanud paremad diplomaatilised oskused ning small talki peene kunsti."
Arvan, et see tuleb aastatega niikuinii ja selleks ei pea ilmtingimata Itaaliasse sõitma:) Olulised otsused tuleb nii ehk naa iseendas vastu võtta sõltumata ajast ja kohast, seda ei saa keegi meie eest teha.

* Meenus oma lugemistest raamat "Süda Itaaliast". Kohati tuli juba väga tuttav ette, sest midagi Itaalia elust-olust oli sealgi kirjeldatud.

Minu Stockholm. Suvelugemised 3

Rita Ahonen. Minu Stockholm: vanniga merel.

Taas üks tore lugemine, kus nõuka-aja taustaga lapsepõlvest ja noorusajast palju äratundmist:) Kohati ikka päris naljakas kohe! Kuidas nõukogude ühiskonnast vabasse maailma läinud noor inimene põrkab kokku kultuuride, mõtteviiside ja väärtushinnangute erinevustega.
Olles just lugenud "Minu Kopenhaagenit" võib tõmmata mingeid paralleele kahe põhjamaise riigi ja rahva vahele. Näiteks koolisüsteem, kus hindamine ja võistlemine on justkui tabuteemad. Tähtis on lapse heaolu, mitte niivõrd teadmised.
Et väärtustada haridust ja haritust, avas Rita koos teise südika eestlannaga oma kooli - Euroopa kooli.

Raamatukoguhoidjana meeldis mulle eriliselt lõik raamatukogu kiituseks:

"Kooli alustamisest alates olen unistanud luua kooliraamatukogu ning kolmandal õppeaastal võimaldabki kooli majanduslik seis mul seda rajama hakata.
 /.../  Paari aasta möödudes võin oma raamatukogu üle juba uhkust tunda. 
/.../ Tihti juhtub, et teadmishimuline õpilane tuleb näiteks otsima raamatuid antiikmütoloogiast ning arvab, et kooliraamatukogu kümme nimetust antud teemal on liiga vähe. Ta seab sammud suurde linnaraamatukokku, aga tuleb tavaliselt üsna peatselt ja samavõrra alandlikult minu juurde tagasi. Küsimusele, kas suures raamatukogus ei olnud rohkem raamatuid, saan enamasti vastuseks, et esiteks polnud seal kellelgi tema jaoks aega ja teiseks olid sealsed raamatud liiga keerulised. Mina aga tean täpselt, mida tal vaja on, ja oskan  aidata!
/.../ Ka minu arvates on just raamatukogu kooli süda. See ei ole tuba, mis on täis raamatuid, vaid koht, kus esitatakse küsimusi, otsitakse vastuseid, diskuteeritakse ja arutatakse probleeme." 

Lagom = parasjagu:)

"Pikad vaidlused tekivad mul õpetajaga sõna lagom teemal. Nimelt väidab ta, et see sõna on iseloomulik vaid rootsi keelele ja ühtegi teise keelde seda otse tõlkida ei ole võimalik.
"Lagom tähendab, et midagi ei ole ei liiga palju ega ka liiga vähe, vaid just lagom."
"Ehk eesti keeles parasjagu," hüüatan ma uhkelt.
"Jah, aga sellist ühte, vastavat sõna ei ole üheski teises keeles," jääb õpetajanna endale kindlaks.
"Aga eesti keeles ongi spetsiaalne sõna "parasjagu", mis tähendab mitte liiga palju ega ka mitte liiga vähe, vaid just lagom," vaidlen edasi.
"Jah, ma sain aru. Sa väidad, et eesti keeles on selline sõna olemas," lõpetab ta vaidluse väga umbusklikult.
Ta ei jäägi mind uskuma. Ning mitte ainult tema, iga kord, kui jutt rootsi keele peale läheb ja rootslased selle sõna välja kraabivad, teatan sama asja. Mõned usuvad, mõned on hämmingus. Nagu võtaksin neilt ära mingi ainult neile kuuluva asja."

"Otsustamist välditakse siin iga hinna eest. Demokraatia nime all püütakse sellesse protsessi kaasata võimalikult palju inimesi, sest otsustamine tähendab alati vastutust ja oma seisukoha kaitsmist.
Sellepärast on rootslaste koosolekud tihti pikad ja laialivalguvad. Probleeme ventileeritakse, heietatakse ja nämmutatakse ning koosoleku lõppedes ei saagi iga kord aru, kas mingile otsusele jõuti või mitte. Veelgi enam, kas keegi - ja kes - vastutab selle otsuse elluviimise eest. Püütakse olla kõigile meelepärane, arvestada kõikide soovidega ja vastuolusid lahendada siidkinnastes. Rootsi keeles on sellise mitteotsustamise kohta isegi kahest sõnast nej (ei) ja ja (jaa) moodustunud hästi tabav sõna - nja. Mine võta kinni, kas see on siis ei või jaa."

Sattusin Sehkendaja blogist lugema sama raamatu kohta nn. kontekstivälist emotsioonide puhangut, aga see meeldis mulle nii hullupööra, et kopeerin siia:
"See on Eesti puhul tore, et kõige selle vingumise, nähvamise, hirmsate naabrite ja pingete kõrval töökohtadel on mingi väga põhiline või basaalne terve mõistus siiski säilinud. Eesti elu üle vingujad peaks sellele kindlasti rohkem mõtlema – meie üks lähimaid naabermaid, Rootsi, on nii kapitaalselt erinev ja nii kapitaalselt tervest mõistusest kaugenenud, et tegelikult on see hirmuäratav."
Kahjuks üha enam tundub mulle ka Eestis, et tervest talupoja mõistusest pole kohati enam mitte raasugi järel.
Veel teine mõte sealtsamast blogist, mida ka ise Stockholmi raamatu kohta tähele panin:
"Tegelikult võikski öelda, et see raamat ei ole kirjutatud klassikalises mõttes neile, keda huvitab Stockholm. Pigem on see mõeldud kõikidele neile, kes on Rootsis elanud ja leiavad äratundmist; neile, kes on teel Rootsi elama ja neile, keda huvitab, millest need Rootsis käinud ja elanud inimesed siis räägivad, kui ütlevad, et seal ei ole sugugi nii roosiline, kui meie sissekulunud legend räägib. Kes tahab aga midagi lugeda Stockholmi kohta – neile soovitan lk. 166 algavat peatükki “Stockholm iga ilmaga”. Siis saab põhimõtteliselt reisibrošüüri, aga toredasti kirjutatult."
Naersin endamisi, et kohustuslik linnaekskursioon on giidi poolt ikka ka raamatule külge keevitatud:)
Sarnane, minu arust kunstlikult tekitatud, reisijuht oli ka "Minu Tenerifes". Ent eks neile, kes just midagi sellist ootavad või vajavad on see kindlasti abiks. Mulle isiklikult meeldib läbi inimeste silmade, läbi nende rännakute ja mõtete avastada neile omaseks saanud maid.