Maarja-Liis Ilus "Lumevärv"
Hanna-Liina Võsa "Mu meel unus mägede taha"
Koit Toome "Lõpuks leidsin sind"
Koit Toome "Sa ju tead"
Pearu Paulus "Vikerkaar"
Pearu Paulus "Vala veini"
24. juuni 2015
Minu Austraalia. Suvelugemised 2
Airi Ilisson-Cruz "Minu Austraalia: kuidas ma vahetasin raha aja vastu"
"Austraalia, unistustemaa.
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima."
Lühidalt öelduna võtab see kokku raamatu sisu.
Ka minu jaoks on olnud Austraalia unistustemaaks. Kohaks, kuhu tahtsin kunagi väga minna. Nüüd väga enam ei tahagi ja olen loobunud sellest unistusest. Liiga kulukas, liiga kaugel, liiga liig...
Seetõttu ka tahtsin seda raamatut lugeda. Et kas ikka tegelikult ka on unistustemaa või on ainult unistustes unistustemaa?!?:)
Austraaliaga seondub teleseriaal "Kodus ja võõrsil", mida kunagi vaadatud sai. Kooli ajast meenuvad geograafiatunnid, kus õppisime tundma faunat ja floorat, eriti kukkurloomi ning seda, et Austraalias ei ole maavärinaid ega vulkaanipurskeid.
Teinegi oluline mõte, mis sobib raamatut kokku võtma:
"Üks põhiline asi, mida olen õppinud - kui sul on ägedad töökohad, siis pole sul kunagi aega. Imelik küll, aga kui sa teed lihtsat tööd loetud tundide eest nädalas, võid sa õnnelikum olla. Vahetasin raha aja vastu..."
Kohanemisprotsessi raskustest:
"Austraalias on endiselt mitmeid asju, mis mulle ei meeldi, näiteks Ameerika stiilis mugavad inimesed, kes jala ei käi; näiteks kohustuslik naeratamine, mida tuleb teha 24 tundi ööpäevas; või näiteks see, kuidas peol kulutad suurema osa ajast, vastates küsimusele "kuidas käsi käib?" ainuvõimaliku entusiasmiga: "Hää-äästi!"
Kultuuridevahelisest erinevusest (sedapuhku siis eestlaste ja filipiinlaste):
"Kõigest hoolimata jõuame igale poole ikkagi viimasel minutil või jääme hiljaks, sest kiirustamine on Erwini arvates isegi suurem patt kui varastamine või valetamine."
"Filipino time..." noogutavad teadjad. "Hilinemine on nende rahvusele iseloomulik parandamatu omadus, sellega pead arvestama."
Täiesti tore ja arvestatav lugemine. Samas olengi nüüd (raamatu valguses) veidi segaduses - Austraalia ongi vist, minu jaoks, vaid unistustes unistustemaa...?!?
Eestis oli mul just nagu kõik olemas, ainult et hing ei andnud rahu. Lõpuks läksin, ikka seda oma unistust otsima."
Lühidalt öelduna võtab see kokku raamatu sisu.
Ka minu jaoks on olnud Austraalia unistustemaaks. Kohaks, kuhu tahtsin kunagi väga minna. Nüüd väga enam ei tahagi ja olen loobunud sellest unistusest. Liiga kulukas, liiga kaugel, liiga liig...
Seetõttu ka tahtsin seda raamatut lugeda. Et kas ikka tegelikult ka on unistustemaa või on ainult unistustes unistustemaa?!?:)
Austraaliaga seondub teleseriaal "Kodus ja võõrsil", mida kunagi vaadatud sai. Kooli ajast meenuvad geograafiatunnid, kus õppisime tundma faunat ja floorat, eriti kukkurloomi ning seda, et Austraalias ei ole maavärinaid ega vulkaanipurskeid.
Teinegi oluline mõte, mis sobib raamatut kokku võtma:
"Üks põhiline asi, mida olen õppinud - kui sul on ägedad töökohad, siis pole sul kunagi aega. Imelik küll, aga kui sa teed lihtsat tööd loetud tundide eest nädalas, võid sa õnnelikum olla. Vahetasin raha aja vastu..."
Kohanemisprotsessi raskustest:
"Austraalias on endiselt mitmeid asju, mis mulle ei meeldi, näiteks Ameerika stiilis mugavad inimesed, kes jala ei käi; näiteks kohustuslik naeratamine, mida tuleb teha 24 tundi ööpäevas; või näiteks see, kuidas peol kulutad suurema osa ajast, vastates küsimusele "kuidas käsi käib?" ainuvõimaliku entusiasmiga: "Hää-äästi!"
Kultuuridevahelisest erinevusest (sedapuhku siis eestlaste ja filipiinlaste):
"Kõigest hoolimata jõuame igale poole ikkagi viimasel minutil või jääme hiljaks, sest kiirustamine on Erwini arvates isegi suurem patt kui varastamine või valetamine."
"Filipino time..." noogutavad teadjad. "Hilinemine on nende rahvusele iseloomulik parandamatu omadus, sellega pead arvestama."
Täiesti tore ja arvestatav lugemine. Samas olengi nüüd (raamatu valguses) veidi segaduses - Austraalia ongi vist, minu jaoks, vaid unistustes unistustemaa...?!?
20. juuni 2015
Kaksteist aastat armastust
Üheksa, ei tegelikult ikka juba kaksteist aastat on kestnud meie armastus...
Keeruline nende aastatega, vist esimest korda on mul raske hoobilt öelda, et mitu aastat. Ikka pean hakkama mõtlema, et mis aasta siis oli ja arvutama:) Ei tea, millest see tuleb? Kas vanusest? Arvutamisoskusest? Lihtsalt imelikest numbritest? Aga see selleks...
Kaheteistkümne aasta eest saime tuttavaks ja üheksa aasta eest abiellusime täpselt samal kuupäeval. Läks kuidagi nii sobivalt. Järgmisel aastal on palju toredamad numbrid ju - 13 ja 10! Kohe on meeles!:)
Mõtlesin siin, et millistel tingimustel võtaksin oma elus ette kardinaalseid muudatusi? Läheks näiteks välismaale elama? Ei, mitte ilmaski! Inimesi võib sundida kodumaalt lahkuma töö- ja rahapuudus, tagakiusamine või siis suur armastus. Kui läheksin või peaksin minema, siis ainult koos oma mehega.
Ei vahetaks oma praegust stabiilset ja turvalist elu küll mitte millegi muu vastu.
Ma ei pea õigeks seda, kui tormatakse ummisjalu oma suurt õnne otsima või arvatakse, et see tunne (armumine) on nüüd parem, suurem, võimsam ja inimesel on ju ometi õigus õnnelik olla. Aga õnnelik-olemine on rohkem tahteküsimus. Loomulikult, keegi pole kaitstud armumiste eest, ikka võib juhtuda, et armud kellessegi (mis on ju iseenesest tore!), aga kui oled kord oma armastuse leidnud ja talle jah-sõna öelnud, siis tuleb seda hoida, kui tõelist aaret.
Just loetud raamatust "Minu Kopenhaagen" lugesin aga suure hämmastusega järgmist:
""Eva, kas sa mäletad Raimondase tädi? Vaat see on hea näide, kuidas inimene oskab elust rõõmu tunda! Palun võtke eeskuju!" Siguldast pärit tädi Paula oli seitsmekümne kuue aastaselt mõistnud, et tema abielus on armastus otsa saanud. Pärast abielu lahutamist ei raisanud tädi Paula aega üksi nukrutsemisele, vaid hakkas agaralt toimetama interneti tutvumisportaalides. Aasta pärast oli ta juba ühe taanlasega abielus ja elab nüüd Odenses. Tädi Paula lapsed aga ei mõistvat nüüdseni, kuidas see küll juhtuda võis - seitsmekümne kuue aastaselt lahutada ja mis veel hullem, võõrasse riiki putkata."
Uskumatu lugu! Siinkohal kaldun minagi tädi Paula laste poole - kuidas nii küll juhtuda võib?
Olgugi, et kõik päevad ei ole pidupäevad ning paraku on enamus päevi argised ja rutiinsed.
Ometi, või vaatamata sellele, on nii hea teada, et mul on keegi, kes minust päriselt hoolib ja minu jaoks olemas on, nii heas kui halvas.
Isegi siis, kui ta istub teises toas ja vaatab telekat või norskab mu kõrval voodis ega lase magada:)
See kõik on omamoodi armas:) Kui seda ühel hetkel enam poleks, siis oleks ääretult kurb... Näen seda oma ema pealt, kes isaga peaaegu pool sajandit koos elas, kuidas ta silm läheb märjaks meenutades koosoldud erinevaid eluhetki. Eks lähedase kaotusvalu on ka veel liiga värske...
Seda enam tasub hoida neid, kes on meile kallid, seni kuni on antud aega koos olla...
See postitus jäi paari päeva eest pooleli, nüüd siis sain enam-vähem öeldud selle, mis südamel.
Keeruline nende aastatega, vist esimest korda on mul raske hoobilt öelda, et mitu aastat. Ikka pean hakkama mõtlema, et mis aasta siis oli ja arvutama:) Ei tea, millest see tuleb? Kas vanusest? Arvutamisoskusest? Lihtsalt imelikest numbritest? Aga see selleks...
Kaheteistkümne aasta eest saime tuttavaks ja üheksa aasta eest abiellusime täpselt samal kuupäeval. Läks kuidagi nii sobivalt. Järgmisel aastal on palju toredamad numbrid ju - 13 ja 10! Kohe on meeles!:)
Mõtlesin siin, et millistel tingimustel võtaksin oma elus ette kardinaalseid muudatusi? Läheks näiteks välismaale elama? Ei, mitte ilmaski! Inimesi võib sundida kodumaalt lahkuma töö- ja rahapuudus, tagakiusamine või siis suur armastus. Kui läheksin või peaksin minema, siis ainult koos oma mehega.
Ei vahetaks oma praegust stabiilset ja turvalist elu küll mitte millegi muu vastu.
Ma ei pea õigeks seda, kui tormatakse ummisjalu oma suurt õnne otsima või arvatakse, et see tunne (armumine) on nüüd parem, suurem, võimsam ja inimesel on ju ometi õigus õnnelik olla. Aga õnnelik-olemine on rohkem tahteküsimus. Loomulikult, keegi pole kaitstud armumiste eest, ikka võib juhtuda, et armud kellessegi (mis on ju iseenesest tore!), aga kui oled kord oma armastuse leidnud ja talle jah-sõna öelnud, siis tuleb seda hoida, kui tõelist aaret.
Just loetud raamatust "Minu Kopenhaagen" lugesin aga suure hämmastusega järgmist:
""Eva, kas sa mäletad Raimondase tädi? Vaat see on hea näide, kuidas inimene oskab elust rõõmu tunda! Palun võtke eeskuju!" Siguldast pärit tädi Paula oli seitsmekümne kuue aastaselt mõistnud, et tema abielus on armastus otsa saanud. Pärast abielu lahutamist ei raisanud tädi Paula aega üksi nukrutsemisele, vaid hakkas agaralt toimetama interneti tutvumisportaalides. Aasta pärast oli ta juba ühe taanlasega abielus ja elab nüüd Odenses. Tädi Paula lapsed aga ei mõistvat nüüdseni, kuidas see küll juhtuda võis - seitsmekümne kuue aastaselt lahutada ja mis veel hullem, võõrasse riiki putkata."
Uskumatu lugu! Siinkohal kaldun minagi tädi Paula laste poole - kuidas nii küll juhtuda võib?
Olgugi, et kõik päevad ei ole pidupäevad ning paraku on enamus päevi argised ja rutiinsed.
Ometi, või vaatamata sellele, on nii hea teada, et mul on keegi, kes minust päriselt hoolib ja minu jaoks olemas on, nii heas kui halvas.
Isegi siis, kui ta istub teises toas ja vaatab telekat või norskab mu kõrval voodis ega lase magada:)
See kõik on omamoodi armas:) Kui seda ühel hetkel enam poleks, siis oleks ääretult kurb... Näen seda oma ema pealt, kes isaga peaaegu pool sajandit koos elas, kuidas ta silm läheb märjaks meenutades koosoldud erinevaid eluhetki. Eks lähedase kaotusvalu on ka veel liiga värske...
Seda enam tasub hoida neid, kes on meile kallid, seni kuni on antud aega koos olla...
See postitus jäi paari päeva eest pooleli, nüüd siis sain enam-vähem öeldud selle, mis südamel.
Minu Kopenhaagen. Suvelugemised 1*
Alustasin taas oma nn. suvelugemistega. Paar Minu-sarja raamatut juba haarasin raamatukogust ja üks on nüüd ka "neelatud":)
See on mingi eriline seisund, mis mind suviti tabab - ootus, kibelemine, kärsitus, mõnutunne, et saaks juba lugema neid maiuspalu.
Kati Nielsen "Minu Kopenhaagen: jalgrattarapsoodia"
Kuna "Minu Taani" on mul juba varasemalt loetud ja sellest on superhead mälestused, siis oli ka "Minu Kopenhaagen" täiesti ootustele vastav raamat!
Kuidagi eriliselt läks seekord täppi või naelapea pihta!
Justkui palju niite jooksis kokku.
Olen ise Kopenhaagenis olnud, viis aastat tagasi. Seega tulid mitmed asjad (kohad, nimed) tuttavad ette.
Mu onutütar, ka Kati muide! (Katrin tegelikult), elab Kopenhaagenis ja on taanlasega abielus.
Ja nüüd olid taas Taanis valimised. Eelmistest räägib Kati just selles raamatus:
"...valijad tegid ajalugu - Taani on saamas esimest naissoost peaministrit, sotsiaaldemokraatide liidrit Helle Thorning-Schmidti.
/.../Hommikuks oli selge, et Taani uus peaminister on Helle Thorning-Schmidt.
/.../Kaks kuud hiljem küsiti peaministrilt ühes teleintervjuus, mis tema lapsed ema vastsest ametist arvavad, nõudvat ju uus amet senisest veel sagedasemat kodunt eemalolekut. Tundus, et küsimus tabas tipp-poliitikut ootamatult - sekundi murdosa vältel libises vaevumärgatav vari üle muidu nii enesekindla ja hästi valitsetud näoilme, kuid Helle kogus end kohe. Vastus oli ootamatult, ometi nii taanlaslikult aus: "Ei, mu lastele ei meeldi minu uus amet, sest nad arvavad, et mul on nende jaoks liiga vähe aega, ja neil on õigus. Mõnikord tahaksin ma lihtsalt olla... ema.""
Ja nüüd paneb see sümpaatne daam ameti maha, väärikalt, ometi aimub tema näoilmest ja häälest nukrust ja liigutust. See on aga nii lugupidamist vääriv samm, millest peaks ka meie poliitikud eeskuju võtma. Peaministri ametist prii, astub tagasi ka erakonna juhi kohalt. Respekt!
Märksõnad, mis iseloomustavad seda raamatut olid: õnnelik olemine, perfektsus, hygge - elu ja oma tegemiste nautimine.
Saime teada, et rahvusvaheliste uuringute põhjal on taanlased üks õnnelikemaid rahvusi.
Perfektsus kuulub vist suuresti eestlaseks-olemise juurde (vähemalt mingi osa), sellise järelduse tegin mina:) Ja seega on ka eestlasel nii raske lihtsalt olla ja elu ning oma tegemisi nautida.
Raamatu teeb eriti toredaks see, et vahele on pikitud tütre Johanna mõtteid ja arutlusi.
"Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. /.../ Kui inimeste tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk."
"Igal pool on igasuguseid inimesi, olenemata sellest, mis riigis elatakse või mis koolis käiakse."
""Küll sa näed, möödub veel aega ja sa enam ei tunnegi Eestis viibides vajadust nii paljude inimestega kontakti võtta. Jäävad need, kes sinust hoolivad ja kellest sina hoolid.""
"See on hea, et inimesed on erinevad ja et nad julgevad teha asju, mis teistele imelikud tunduvad. Kui kõik oleksid ühesugused, siis oleks igav. Maailm ei toimiks vist üldse, kui kõik inimesed mõtleksid ühtemoodi ja kui kõigile meeldiks teha täpselt ühtesid ja samu asju. Inimeste erinevad huvid ja unistused on just nagu erinevad värvid. Kui värve on palju, siis on maailm rõõmsam."
"Tasakaal ei tähenda ainult jalgade peal püsti püsimist. See tähendab ka meele- ja hingerahu ja seega õnnelik olemist."
"Ma olen avastanud, et taanlased, otsekohesed inimesed, peavad lugu omasugustest - inimestest, kes oskavad iseendaks jääda ja kes ütlevad, mida mõtlevad. Ei ole mõtet püüda meeldida ega alandlik olla, arvates, et tagasihoidlikkus ja oma mina peidus hoidmine häid suhteid hoida aitavad."
*Väikseid lisatäiendusi ja -tähelepanekuid:
Nojah, eks selle otsekohesusega on nii ja naa... Arvan, et meie kutuuriruumis see ei ole väga kombeks. Samas kuulsin just ühte Eestis elavat taanlannat eestlate otsekohese, väga isikliku, küsimuse peale vastamas, et nii ei küsita, kui inimene tahab, siis räägib ise. Nii et ei saa päris üldistusi teha ja piirjooni rahvuste vahele tõmmata. Suhtumised ja väärtushinnangud on siiski paljuski sarnased. Siin ei jookse sarnasused või erinevused rahvuste, vaid pigem inimeste tõekspidamiste vahel. Sama lugu on ka tagasihoidlikkusega. Mõnele on see jätkuvalt voorus. Sõltumata rahvusest.
Millega ma aga sada protsenti nõus olen ja mida imetlen - on taanlaste hygge - see oma elu ja tegemiste nautimine, oskus aega maha võtta ja puhata.
Eestlased seda ei oska. Kui, siis mõned üksikud... Isegi siin sügelen puhkuse teisel päeval aeda tegutsema. Seda muidugi mitte puhtast lustist, vaid ikka kohusetundest, et "peab", kuna kõik on metsa kasvanud... Ja oh õnnetust, kui siis vihma sadama hakkab... Üritan siis küll endale sisendada vana head lauset "las sadada, saab magada", aga ikka sees kripeldab, et see on tegemata ja too on tegemata ja mida ma siin puhkan... Oh, seda eestlase perfektsust! Selles suhtes olen küll pesueht eestlane - kõik peab olema "ordnungis" (või on see pigem sakslaste omapära?!?):)
Veel äratundmisrõõmu pakkus Kati tutvumine oma Taani mehega. Interneti tutvus! Ka mul oli sarnane "stoori". Just siis, kui tahtsin kõik saata, kus see ja teine, (kuna tutvumisportaalides kohtab ikka igasuguseid) leidsin sobiva inimese (eestlase siiski!) ja loodetavasti kogu eluks. Napikalt:) Nii et kõik on võimalik, saatusesõrm ja õnnemäng:)
See on mingi eriline seisund, mis mind suviti tabab - ootus, kibelemine, kärsitus, mõnutunne, et saaks juba lugema neid maiuspalu.
Kati Nielsen "Minu Kopenhaagen: jalgrattarapsoodia"
Kuidagi eriliselt läks seekord täppi või naelapea pihta!
Justkui palju niite jooksis kokku.
Olen ise Kopenhaagenis olnud, viis aastat tagasi. Seega tulid mitmed asjad (kohad, nimed) tuttavad ette.
Mu onutütar, ka Kati muide! (Katrin tegelikult), elab Kopenhaagenis ja on taanlasega abielus.
Ja nüüd olid taas Taanis valimised. Eelmistest räägib Kati just selles raamatus:
"...valijad tegid ajalugu - Taani on saamas esimest naissoost peaministrit, sotsiaaldemokraatide liidrit Helle Thorning-Schmidti.
/.../Hommikuks oli selge, et Taani uus peaminister on Helle Thorning-Schmidt.
/.../Kaks kuud hiljem küsiti peaministrilt ühes teleintervjuus, mis tema lapsed ema vastsest ametist arvavad, nõudvat ju uus amet senisest veel sagedasemat kodunt eemalolekut. Tundus, et küsimus tabas tipp-poliitikut ootamatult - sekundi murdosa vältel libises vaevumärgatav vari üle muidu nii enesekindla ja hästi valitsetud näoilme, kuid Helle kogus end kohe. Vastus oli ootamatult, ometi nii taanlaslikult aus: "Ei, mu lastele ei meeldi minu uus amet, sest nad arvavad, et mul on nende jaoks liiga vähe aega, ja neil on õigus. Mõnikord tahaksin ma lihtsalt olla... ema.""
Ja nüüd paneb see sümpaatne daam ameti maha, väärikalt, ometi aimub tema näoilmest ja häälest nukrust ja liigutust. See on aga nii lugupidamist vääriv samm, millest peaks ka meie poliitikud eeskuju võtma. Peaministri ametist prii, astub tagasi ka erakonna juhi kohalt. Respekt!
Märksõnad, mis iseloomustavad seda raamatut olid: õnnelik olemine, perfektsus, hygge - elu ja oma tegemiste nautimine.
Saime teada, et rahvusvaheliste uuringute põhjal on taanlased üks õnnelikemaid rahvusi.
Perfektsus kuulub vist suuresti eestlaseks-olemise juurde (vähemalt mingi osa), sellise järelduse tegin mina:) Ja seega on ka eestlasel nii raske lihtsalt olla ja elu ning oma tegemisi nautida.
Raamatu teeb eriti toredaks see, et vahele on pikitud tütre Johanna mõtteid ja arutlusi.
"Kõige olulisemad on inimese tunded ja vajadused. /.../ Kui inimeste tunnete ja vajadustega arvestatakse, tal on hea olla ja ta on õnnelik, siis enamasti ta saavutabki edu, aga edukus ei ole omaette eesmärk."
"Igal pool on igasuguseid inimesi, olenemata sellest, mis riigis elatakse või mis koolis käiakse."
""Küll sa näed, möödub veel aega ja sa enam ei tunnegi Eestis viibides vajadust nii paljude inimestega kontakti võtta. Jäävad need, kes sinust hoolivad ja kellest sina hoolid.""
"See on hea, et inimesed on erinevad ja et nad julgevad teha asju, mis teistele imelikud tunduvad. Kui kõik oleksid ühesugused, siis oleks igav. Maailm ei toimiks vist üldse, kui kõik inimesed mõtleksid ühtemoodi ja kui kõigile meeldiks teha täpselt ühtesid ja samu asju. Inimeste erinevad huvid ja unistused on just nagu erinevad värvid. Kui värve on palju, siis on maailm rõõmsam."
"Tasakaal ei tähenda ainult jalgade peal püsti püsimist. See tähendab ka meele- ja hingerahu ja seega õnnelik olemist."
"Ma olen avastanud, et taanlased, otsekohesed inimesed, peavad lugu omasugustest - inimestest, kes oskavad iseendaks jääda ja kes ütlevad, mida mõtlevad. Ei ole mõtet püüda meeldida ega alandlik olla, arvates, et tagasihoidlikkus ja oma mina peidus hoidmine häid suhteid hoida aitavad."
*Väikseid lisatäiendusi ja -tähelepanekuid:
Nojah, eks selle otsekohesusega on nii ja naa... Arvan, et meie kutuuriruumis see ei ole väga kombeks. Samas kuulsin just ühte Eestis elavat taanlannat eestlate otsekohese, väga isikliku, küsimuse peale vastamas, et nii ei küsita, kui inimene tahab, siis räägib ise. Nii et ei saa päris üldistusi teha ja piirjooni rahvuste vahele tõmmata. Suhtumised ja väärtushinnangud on siiski paljuski sarnased. Siin ei jookse sarnasused või erinevused rahvuste, vaid pigem inimeste tõekspidamiste vahel. Sama lugu on ka tagasihoidlikkusega. Mõnele on see jätkuvalt voorus. Sõltumata rahvusest.
Millega ma aga sada protsenti nõus olen ja mida imetlen - on taanlaste hygge - see oma elu ja tegemiste nautimine, oskus aega maha võtta ja puhata.
Eestlased seda ei oska. Kui, siis mõned üksikud... Isegi siin sügelen puhkuse teisel päeval aeda tegutsema. Seda muidugi mitte puhtast lustist, vaid ikka kohusetundest, et "peab", kuna kõik on metsa kasvanud... Ja oh õnnetust, kui siis vihma sadama hakkab... Üritan siis küll endale sisendada vana head lauset "las sadada, saab magada", aga ikka sees kripeldab, et see on tegemata ja too on tegemata ja mida ma siin puhkan... Oh, seda eestlase perfektsust! Selles suhtes olen küll pesueht eestlane - kõik peab olema "ordnungis" (või on see pigem sakslaste omapära?!?):)
Veel äratundmisrõõmu pakkus Kati tutvumine oma Taani mehega. Interneti tutvus! Ka mul oli sarnane "stoori". Just siis, kui tahtsin kõik saata, kus see ja teine, (kuna tutvumisportaalides kohtab ikka igasuguseid) leidsin sobiva inimese (eestlase siiski!) ja loodetavasti kogu eluks. Napikalt:) Nii et kõik on võimalik, saatusesõrm ja õnnemäng:)
10. juuni 2015
Ka unustuse jõel aeg kord silla loob
Paavo Kangur "Jaak Joala: Ka unustuse jõel aeg kord silla loob"
"See raamat on sild üle unustuse jõe möödunud sajandi kuuekümnendate
keskpaika ja seitsmekümnendatesse, kui levimuusika areenile astus
popikoon Jaak Joala," ütles raamatu autor Paavo Kangur. "Raamat jälgib
Joala tõusu ja tagasitõmbumist laulja ja muusikuna."
Raamat ongi pigem nimetatud ajastu muusikalugu, muusikaelu kajastus. Oodanuks natuke teistlaadset ja midagi enamat. Pealkiri lubas hoopis rohkemat. Kahju muidugi. Mitte et raamat halb oleks, aga ootused ja tegelikkus ei kõlksunud kokku. Jään ootama uusi käsitlusi Jaak Joalast.
Raamat ongi pigem nimetatud ajastu muusikalugu, muusikaelu kajastus. Oodanuks natuke teistlaadset ja midagi enamat. Pealkiri lubas hoopis rohkemat. Kahju muidugi. Mitte et raamat halb oleks, aga ootused ja tegelikkus ei kõlksunud kokku. Jään ootama uusi käsitlusi Jaak Joalast.
Tellimine:
Postitused (Atom)