26. mai 2015

Minu Tenerife

Mart Normet "Minu Tenerife: noor pensionär"

Rahva Raamatu kodulehel tutvustatakse raamatut järgnevalt:
"Minu Tenerife" on Mart Normeti kaasahaarav jutustus sellest, kuidas üks töönarkomaan otsustab koti kokku pakkida ja pooleks aastaks koos perega paradiisisaarele kolida.
Raamat sobib käsiraamatuks ületöötavatele eestlastele ning õpetab samm-sammu haaval rahulikumalt hingama ja elu nautima.
Raamatu autor Mart Normet on "tööhull", kes veedab pahatihti tööl ka oma hilisõhtud ja nädalavahetused. Pärast seda, kui füüsiline tervis hakkab aga alt vedama, otsustab ta võtta aja maha ja hakata nooreks pensionäriks paradiisisaarel Tenerifel.
Tenerifel õpib Normet, kuidas mitte surra igavusse, kuidas õppida "mañana"-suhtumist ning kuidas võtta aega, et nautida päikeseloojanguid ja kuulata palmilehtede sahinat."

Raamatu tagakaanel kirjutab Mart Normet:
"Sa hoiad käes narkomaani ja prostituudi armastuslugu.
Narkomaan – see olen mina. Töönarkomaan, kes jõuab koju siis, kui pere magab.
Prostituut – see on Tenerife. Turistid käivad temast kiirelt üle, maksavad mõnu kinni ja lahkuvad.
Armastuslugu räägib sellest, kuidas otsustan pere kaasa võtta ja lennata pooleks aastaks enda ületöötanud keha ja vaimu palmi alla laadima.
Ees ootab saar, kus saab aasta ringi ookeanis ujuda, süüa värskeid apelsine, matkata ning päevad läbi mitte midagi teha. Kõlab nagu ideaalne puhkus? Kõlab, nagu sureksin seal igavusse!
Algab inimkatse: noor pensionär paradiisisaarel."

Täitsa hea lugemine, ladus, lõbus, lõõgastav. Hästi kirjutatud. Hea õppetükk aja maha võtmisest ja aja maha võtmiseks.
Natuke koormas selline "kohustuslik reisijuhi" osa, kus kirjeldati üksikasjalikult vaatamisväärsusi ja marsruuti ning seda, mis tee äärde jäi. Kui see on pikitud reisikirjeldusse ja -tegemistesse, siis on OK, aga kui ekstra võetakse ette - nüüd ma kirjutan (justkui kohustuslikus korras) kohtadest, mis ette jäid, siis muutub tüütavaks. Aga see on minu, kui lugeja probleem, ilmselt...
Nagu enamasti ikka ei pea "Minu"-sarja raamatutes pettuma. Nii ka seekord. Aga ikka tuli raamatu tagastusaeg liiga kiirelt kätte ning ma ei jõudnud "lemmikkohti" välja kirjutada:) Oli päris palju kilde, mille peale ma mõnuga naeru pugistasin:)

18. mai 2015

Ime

R. J. Palacio "Ime"

Üks tõeliselt imetabane raamat.
Sattusin lugema tänu koolilapsele, kellel oli see kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Väga tänuväärne, et niisugune raamat on kooli lugemisvarasse lisatud!
Siinkohal on tegemist täiesti praktilise sallivuse kooli ja koolitusega, seda sõna sallivus tõelises ja  õiges tähenduses. Mitte selline pseudosallivus, mida meile tänases (Eesti) ühiskonnas pähe määrida üritatakse.
Teame, et lapsed võivad oma otsekohesuses olla väga julmad ja õelad ning nad ei pruugi mitte ainult kogemata kellelegi haiget teha, vaid ikka täitsa teadlikult ja meelega kohe.
Raamatu sisust ma siinkohal rääkima ei hakka. Nimelt ja kiuste, et need, kes loodavad siit sisukokkuvõtet saada, jäävad pika ninaga:):) Nii palju siis minu õelusest:) Aga see on täiesti mõttega õelus, sest raamat on tõeliselt hea ja seda tuleb ise lugeda. Soovitan soojalt, eriti just täiskasvanutele. Kuigi ilmselt on selle raamatu sihtgrupiks pigem koolinoored (teismelised). Mulle isiklikult tundub, et praegusel ajahetkel lugedes andis see mulle tõenäoliselt palju rohkem, kui oleks koolipõlves andnud.

Ja see ei oleks ju üldse mina, kui ma ei kirjutaks siia juurde mõnda omamoodi katkendit raamatust:

Räägib Jack: "Ma ei ole maailma kõige parem õpilane. Ma tean, et mõnedele lastele meeldib päriselt ka kool, aga mina ei saa seda ausalt öelda. Mulle meeldivad kooli juures mõned asjad, näiteks kehaline kasvatus ja arvutitund. Ja lõuna ja vahetund. Aga üldiselt saaksin hästi ka koolita hakkama. Ja kooli puhul vihkan ma kõige rohkem koduseid ülesandeid. Sellest ei piisa, et me peame muudkui tundides istuma ja püüdma ärkvel püsida, samal ajal kui meie pead täidetakse teadmistega, mida meil arvatavasti kunagi vaja ei lähe, näiteks kuidas leida kuubi pindala või mis on kineetilise ja potentsiaalse energia vahe. No keda huvitab!"
See on lihtsalt nii hea lõik, ehtne (vara)teismelise reaktsioon, ja tänasel päeval (minu jaoks unisel päeval, mil minu suurim pingutus oli lihtsalt töölaua taga mitte magama jääda:)) kirjutaksin sellele kahel käel alla:):) Samas - reaalteadused (sh kuubi pindala jms) on tänapäeval üliolulised ja neid tasub vägagi õppida. Kellel nupp vähegi nokib - andku aga tuld:) Kellele neid hulgi humanitaare vaja on?!? Aina kuuled siit ja sealt, kuidas kõrgesti haritud humanitaarteadlasi ei vajata ning nad peavad enda elatamiseks muud tööd otsima ja tegema, mille jaoks ollakse ilmselgelt ülekvalifitseeritud.

Ja veel üks tänapäeva tüüpiline teema - igavus.
"Julian, kes on rikas, nagu kõik teavad, rääkis: "Nii nõme, et ma pean jõulude ajal tagasi Pariisi minema. Seal on nii igav!"
"Mees, aga see on ju Pariis," ütlesin mina (Jack) nagu idioot.
"Usu mind, seal on väga igav," lausus ta. "Minu vanaema elab ühes täiesti mõttetus kohas. Tunni aja teekonna kaugusel Pariisist, mingis tibatillukeses külas. Vannun Jumala nimel, seal ei toimu mitte midagi! Seal ahhetatakse selle peale, kui seinale mõni kärbes juurde lendab! Vaata, kõnniteel magab uus koer. Juhhuu.""

Selle peale meenusid mulle kohe laulu "Kauges külas" sõnad:

Kauges külas, teisi näinud pole veel.
Tühi rand ja nõmmeliivatee.

Siin ei ole, pangaautomaati,
on vaid naati, palju naati.
Pole noori, pole ühtki poodi.
Miski pole, linna moodi

""Kehtestame õige uue elureegli... püüa alati olla pisut lahkem kui vaja."
Siinkohal vaatas härra Tushman publiku poole. "Lahkem kui vaja," kordas ta. "Milline imeline mõte, eks ole? Lahkem kui vaja. Sest lihtsalt lahkusest ei piisa. Inimene peaks olema lahkem kui vaja. Põhjus, miks ma seda lauset, seda mõtet armastan, on see, et see tuletab mulle meelde, et meie, inimesed, ei kanna endas mitte ainult võimet lahke olla, vaid me saame ka langetada valiku lahke olla..." /.../
"Milline lihtne asi, lahkus. Milline lihtne asi. Ilusad julgustavad sõnad, kui vaja. Sõbrategu. Mööda minnes naeratamine."
"/.../Kui iga inimene siin ruumis teeks enda jaoks reegliks, et ta püüab igal pool, igal võimalusel olla pisut lahkem kui vaja - oleks maailm tõesti parem paik...""