Mis aga ei olegi nii lihtne. Ikka mõtled ju, et mis see siis on, päev veereb päeva järel ja mida nii väga erilist ühes argipäevas on. Ja nii need päevad lähevad üksteise järel, sekund sekundi, minut minuti, tund tunni järel, 365 päeva, aasta... Ja ongi möödas... Kalender-märkmiku lehekülgedel haigutab tühjus ja helendavad valged laigud... Mälu pole ka enam see, mis kunagi... Siis hakkadki mõtlema, et mida möödunust meenutada, mida kaasa võtta, mida unustada... Appikene, mis üldse toimus?!?
Andsin endale lubaduse (!), et uuel aastal olen hoolsam. Võtan kohe paksu kalender-märkmiku ja asetan nähtavasse kohta, et saaks iga päev (!) sisse kirjutatud päeva olulisemad sündmused. No näis...
Eks midagi hakkab ikka tasapisi meenuma, kui järele mõtlema hakata.
Oli laulupeo aasta. Sai selles suures melus osaletud oma kooriga, päris väsitav oli see periood koos oma pikkade proovide, ettelaulmiste ja närveerimistega. Ent lõpuks tasus kõik topeltkordselt ära - rongkäik ja võrratud kontserdid laulukaare all. Sellest kirjutasin ka suvel pikemalt.
Oli ilus suvi, jätkus soojust ja päikest! Ja ka jahedust juunis! Nii madalaid temperatuure jaanipäeva eelsel ajal pole ammu kohatud. Siis oli pikk ja soe sügis.
Nüüdseks on antud meile ka veidi ilusat talve maitsta. See on tore! Aga ometi ihkaks veel ja veel... Ega see lörts ja pläga ja plusskraadid pole ju kellegi talv. Nojah, siinkohal räägib ju talvelaps:) Mõne kuuldes ei tohi midagi niisugust poole sõnagagi väljendada...
Nii palju siis ilmajuttu.
Poliitikast ei taha rääkida. Paljustki ei taha, kuigi võiks ja lausa peaks.
Kurva poole pealt - suur kaotuste aasta on olnud... Palju on lahkunud kultuuriinimesi, väärikaid, arukaid, toredaid Eesti inimesi... Ja siinkohal ei räägi ma migratsioonist, vaid teispoolsusesse minekust. Kuigi, eks sedagi võib omamoodi rändeks pidada - väljaränne ajast igavikku...
 |
| Pilt on illustratiivne ega kajasta minu lugemisi. (epl.delfi.ee) |
Päris palju sai sel aastal ka loetud. Pean siinkohal ikka iseennast silmas ja omaenda mõõdupuuga mõõtes.
Taaskord pean nentima, et suvine aeg soodustab mu lugemisi. Kevadel ma justkui virgun elule ja hakkan raamatute järele janunema. Ju seda soosib ka pendeldamine maa-linna vahel ja ühistranspordi kasutamine, et aeg oleks mõistlikult, sisukalt ja meeldivalt kasutatud. Siinkohal meenub aeg, kui pidevalt, igapäevaselt sõitsin maa ja linna vahet, hommikul tunnike ja õhtul teine, siis lausa ootasin, millal rongi ja lugema saab (ja oh häda, kui siis mõni tuttav, jutukas reisikaaslane sattus vastu istuma...)
Oma lugemistest tegin päris palju sissekandeid. Moodustasin lausa oma Suvelugemiste sarja:) Möödunud aastal alustasin "Minu..." sarja lugemisega, sel aastal siis jätkasin. Olgu need siis siinkohal üles rivistatud:
"Minu Inglismaa", "Minu Supilinn", "Minu Island", "Minu Ungari", "Minu London". Lõpetuseks veel sügisel loetud "Minu California". Nendest kõikidest olen mingil määral ka siin blogis kirjutanud.
Kahjutundega pean nentima, et pooleli jäi "Minu Peterburi". Kuidagi ei hakanud jooksma see lugemine ja lõpuks tuli tagastusaeg kätte, aga ega ma seda nii ei jäta, ühel päeval ikka võtan uuesti ette...
Vahele veel muud lugemised. Enamus head või väga head. Eriliselt jään meenutama Herdis Ojasu raamatut "Julgus elada". Sellest heietan pikemalt Suvelugemised 6.
Kes tahab rohkem mu lugemistest lugeda, siis lugegu mu kirjutisi siin blogis! (oh, mis kaunis lause! Tegin seda meelega! - Kui kedagi peaks häirima ühes lauses kolm korda mingi "lugema" vorm:) Mind ennast häirib muidu küll ja vägagi:))
Uute lugemisteni!
