Suvelugemised 7

Anu Samarüütel-Long "Minu London: loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu".

Vaat' see raamat oli see õige Inglismaa raamat!, pean ma kohe alguses nentima. Mitmed kohad tulid tuttavad ette, vaatamata minu väga üürikesele Londonis viibimisele. Ja selles raamatus oli kohe elu sees! Moest ja kunstist ma eriti ei tea ja väga ei hooligi, aga ikkagi oli huvitav lugeda ka nö. moemaailma telgitagustest:) Ja argiilu nautisin täiega!:)

Leidsin ka mõned "mulle sobivad" kohad, mis tahaks siinkohal esile tuua:

"Loomine on täiesti müstiline protsess. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid minul sünnivad kõige paremad asjad siis, kui tegutsen kiirelt ja spontaanselt, mitte eriti selle peale mõeldes, mis sealt välja võiks tulla. Teine hea moodus on lülitada end ümbritsevast keskkonnast välja ja keskenduda tegemise protsessile, misläbi tekib mõnus meditatiivne meelteseisund. Loomingul tuleb lasta juhtuda, kergelt ja muretult, mitte vaevelda lõpptulemuse üle..."

"Minu kursusel oli üks rootsi tüdruk Anna-Sara Davik, kellel oli maailma kõige klaarim jume ja heleroosad põsed. Ta tavatses ikka kanda midagi beeži, helehalli või roosat koos natukese tumerohelisega, ja iga kord, kui ta uksest sisse tuli, ma peaaegu et minestasin - need värvid ja see, kuidas ta neid kandis - see oli lihtsalt nii võimas! Ma ütlesin talle alati: "Anna-Sara, sinu värvid on täiesti lummavad!" Ja tema ütles aitäh ja naeratas. Ma ei usu, et keegi teine tema värvimänge märkas, vähemalt keegi ei öelnud selle kohta midagi. Võib-olla räägivadki teatud värvid ainult teatud inimestega, nii nagu Anna-Sara ning somaalitaride värvid rääkisid minuga."

Ka muude asjadega võib nii olla. Et tajud kellegagi sarnast ühisosa, huvi, telepaatiat, või kuidas iganes seda nimetada. Et see on nii-öelda minu inimene, minu raamat, minu muusika, minu teema... See ajab judinad peale ja värina selgroogu:) Aga seda ei pruugi keegi teine, peale meie kahe, märgata ja tajuda.

"Kui teised kella 12.30 paiku einet võtma hakkasid, polnud minul veel kõht tühjaks läinudki. Minu harjumuspärane päevarežiim oli "normaalsete" inimestega võrreldes paaritunnises nihkes. Kõige kummalisem oli mulle aga kogeda tavalise töölkäiva inimese elurütmi. Äratus kell kaheksa, uksest välja kell üheksa, õhtul koju jõudmine pool kaheksa või isegi kaheksa. Siis söömine, oimetult mööda tuba tuiamine või telekas, kell 23 voodisse. Ja nii terve töönädala. Ma ei jõudnud enam pesta riideid ega lugeda e-kirju - kodus internetti polnud, lähedal asuv internetikohvik sulges uksed kell kaheksa ja töökohas arvutit kasutada ei lubatud. Kõik vajalikud pangatoimingud jäid tegemata, postkontoris käimata - ühesõnaga, minu elu täitis vaid tööl käimine, kõik muud tegevused seiskusid täielikult.
Ma saan aru, et suurem osa inimkonnast elabki niimoodi, nädalalõppude ja suvepuhkuse ootuses, kuid mina olin alati olnud iseenese ülemus ja harjunud töö- ja puhkeaega omal moel jagama. Hommikuti ei ole ma kunagi eriti produktiivne olnud. Lõunast hakkab juba minema, kuid kella kuue paiku õhtul tuleb mul peale eriline töötuhin ning siis ma lõpetan umbes kell kaks öösel. Vahel töötan nädalate kaupa pingsalt hommikust ööni, kui aga tuju tuleb, võin võtta vaba päeva. Mulle meeldib selline elustiil ja kuigi see on muutnud mind sobimatuks sellistesse ametitesse, kus töö käib kellst kellani, ei kurvasta see mind üldsegi."

Jah, kadedaks teeb, kui on selline võimalus - olla iseenda peremees ja mitte sõltuda mingitest kellaaegadest. Kahjuks ei saa kõik endale sellist luksust lubada ja peavad täpselt sellist kirjeldatud  nüri tööinimese elu elama... See tuli kuidagi kole tuttav ette.

Sellega on siis lõpp minu suvelugemistel. Homme algab juba sügis. Võib-olla tulevad siis "sügislugemised"? Aga see pole enam nii kindel. Juba nüüd tajusin sügise jõulist lähenemist. Minu puhul väljendub see nii, et ei suuda kuidagi raamatuid lugeda (isegi kui need huvitavad on). Lihtsalt sügisene elutempo on teistsugune, eks selles on suuresti süüdi ka see nüri tööinimese elu, millest Londoni raamatuski juttu oli.
Aga selle suve plaanitud lugemised said ka loetud, pluss veel mitmed teisedki huvitavad raamatud, mis ka siin blogis väikese kajastuse leidsid.

Suvelugemised 6

Herdis Ojasu "Julgus elada".

Alustasin lugemist üsna ettevaatlikult. Iga leheküljega läks aina põnevamaks. Jah, see on "minu raamat", tõdesin peagi ja kibelesin aina edasi lugema. Ja lõpp saabus ikka liiga ruttu ning ootamatult, kahjuks.
Võrratu Kreeka loodus, eluolu, inimesed... Ja üks Eesti naine otsimas iseennast...
"Julgus elada" võiks tinglikult liigituda ka Minu-sarja raamatute hulka. Kuigi "Minu Kreeka" on juba kirjutatud (Ester Laansalu poolt), nagu ma just guugeldasin:) (Oh, selle peaks ka lugemise järjekorda võtma!) Aga eks põhimõtteliselt võiks ju igaüks kirjutada OMA loo ükskõik mis riigist, linnast, külast või millest iganes. Niisiis on see lugu minu silmis Herdis Ojasu "Minu Kreeka". Ja seega sobib suurepäraselt ka minu "Suvelugemiste" sarja:)
Keegi kuskil mainis (muidugi ei mäleta ma enam, kus), et pealkirjast võiks välja lugeda, nagu oleks tegemist eneseabi õpikuga. Mulle tundub, et omamoodi ongi. Tegelikult on raamat tituleeritud autori debüütromaaniks.
Väga liigutav oli Memme lugu, see jutustus puudutas, läks hinge. Targa, elukogenud vana naise selge ja ilus tagasivaade käidud teele oma elu õhtul. Võiks öelda lausa, et õpetussõnad, elutarkus ja kogemused kõik üheskoos. Need tasuks kõik üles kirjutada ja endale seinale (või mujale hästi nähtavasse kohta) riputada. Püüan ennast siinkohal ohjeldada ja piirdun vaid paari väljanoppega. Ja kui see Memme lugu juhuslikult ei olegi päris autentne, siis on see autoril igatahes viimase peal filigraanselt välja mõeldud ja kirjutatud! Respekt! (nagu tänapäeval öeldakse!:)),
"Pole ükski iluasi väärt inimese südames istuma, seal on koht ikka vaid päris elule ja toimetamistele, elulistele tegemistele ja teistele inimestele. Iluasjad on vaid kandja rõõmuks ja säramiseks, ei see teisi kosuta, ikka ainult kandjat ennast..."

"...sa oled samasugune, kui mina ja samasugune kui inimesed enne sind ja peale sind hakkavad olema ja süda peab ju igal inimeseloomal ikka ja alati sees olema ja just seda - oma südant ja selle tarkust sina peadki otsima. Sina oled oma südame unarusse jätnud ja pea igasuguseid muid tarkusi täis toppinud ja kuulad ainult neid. /.../ Aga see topitud tarkus on igal ajal erinev, iga päev arvab keegi mõnest asjast jälle teisiti ja kes kõvemini kisab ja kaunimini räägib, selle tarkus jääb peale. Teise tarkus on alati teise oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma. /.../ Te mõtlete, et kui seda pole teised teile ütelnud, ja kompuuteris või ajalehepaberis üle kirjutanud, et siis see pole päris tarkus. /.../ Lasete tal [südamel] hoolimatult nutta seal rinna sees ja siis te lõpuks harjute tema valuga ära, ei pane seda enam tähelegi, unustate selle kohe täitsa ära ja tegeletegi ainult peatarkusega edasi. Pea tarkus aitab ainult neid inimesi, kellel on oma südamega sõbralikud läbisaamised. /.../ ja nii nad rapsivadki igasuguste moodsate asjadega, aga ei mina usu, et see nende südamevalu ära võtab. Süda ei otsi moodsaid asju ja tegemisi, teda ei saa nendega ära petta. /.../ sest kui sa niiviisi mööda võõraid maid ringi kooserdad, siis sul pole südame jaoks aega, /.../ sul pole mahti sel ajal temaga rääkida, kui sa pärani silmi kõike uut ümberringi jõllitad ja ära õppida püüad. /.../ Uskumine vajab julgust..."

"Mul pole julgust... seda päris julgust."

"Ma näen tema põse sügavasse kortsu kinni jäänud pisarat.
Ma näen, sest see särab päikesekiires.
Ta nägu on rahulik, isegi justkui rõõmus.
Ta läks rõõmsana. Ja kindlasti ka õigena - just nii, nagu peabki"

Kui palju me vajame elamiseks julgust? Julgust elada? Elujulgust? Ma ei tea, mida autor selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis. Julgus jätta maha lapsed, kodu, töö ja minna - jah, seda see kindlasti oli. Julgus üksi elada mägedemajas, seda ka! Julgus heidelda loodusjõududega, nojah, sedagi...
Mul tekkis hoopis mõte või küsimus, et kuidas küll mõnel inimesel õnnestub alalõpmata mingitesse jamadesse sattuda? Olla kaks korda lausa surmasuus... Keha täis haavu, auke, marrastusi ja verevalumeid. Uskumatu!
"Ning siis ma naudin oma valu. Naudin, sest see kuramuse süst ei aita. Naudin, sest see valu on nii väline. Naudin, sest see valu on tõelise valu kõrval tegelikult nii tühine."

Ja kuidas saab nii palju juua?!?
"Ja ma joon pudeli tühjaks ning nutangi./.../
Ma nutan end magama ja olen täis kui tinavile."

Lisaks Memmele on veel üks põnev tegelane - Georges - oma elufilosoofiaga.
"Vaat mina olen otsija... see otsija, kes on terve elu püüdnud olla justkui normaalne noh /.../ Mul on raske olla rõõmus ja nautida asju, neid asju, mis tavaliselt panevad  teisi ennast õnnelikuna tundma..."
"Enamiku jaoks on minu filosoofia vastuvõtmatu ja arusaamatu. Sest minu rahulolu pole tingitud näiteks uue auto või maja ostmisest..."
"Inimesed seavad endile reegleid, raame, piiranguid ja enamasti kohe palju ja erinevaid, loobuvad lihast või šokolaadist, headest raamatutest või keelavad endale näiteks laisklemise. Ja need reeglid, need piirangud teevad neid tegelikult õnnetumaks... rahulolematumaks, katkisemaks."

Vaatamata mõnele mind häirivale nüansile, ja ka kirja/trükiveale, tõden ma taaskord, et oli üks vaimustavalt Imeline Raamat!