Trepikoda

On hea, kui tänapäeva anonüümses ühiskonnas leidub kasvõi kolm inimest ühest trepikojast, kes üksteisest hoolivad ja kes vastastikku huvi tunnevad, muresid ja, mis peamine!, rõõme jagavad!
Sellise tõdemuseni jõudsin lugedes Nasta Pino "Trepikoda".

Siin on kolme naise (elu)lood, ühendavaks lüliks üheksakordse paneelmaja trepikoda ning keerulised elusaatused. Koos on ka tõeliselt rahvusvaheline seltskond - ukrainlanna, venelanna ja eestlanna:)
Hea ja kerge oli lugeda. Kuigi sisu ei olnud kaugeltki kerge. Oli ilus ja valus...
Taaskord on tahtmine pea terve raamat ümber kirjutada. Siiski ei hakka seda tegema. Vaid mõned mõtted, sellised üldinimlikud või minulikud ehk siis minu mõttemaailmaga hästi haakuvad:
"Maailm on liiga kiiresti muutunud, hirm tuleb peale. Igaüks ei suuda progressiga ühel joonel püsida, ei jaksa. Näiteks mina."
"Natuke hiljem kutsuti mind mingisse värskelt asutatud ettevõttesse suhtekorraldajaks. Proovisin, ei hakanud meeldima, ei tulnud toime. Väga võõras ja tarbetu, lausa kummaline tundus selline amet. Kes küll tuli mõtte peale niisugust ebamäärast sebimist tööks nimetada?"
"Isa linnas ei käinud, meie äraolekul ta põhiliselt pikutas, luges lehte ja kuulas raadiot. Telekas talle ei meeldinud, olevat liiga palju paljaid naisi, ilma viisita laule, ilma hääleta lauljaid ja üleüldse üks tulistamine ja suremine. "On mul vaja seda vahtida? Ma elu näinud inimene, las ma elan, kuni aeg täis saab.""
"Mingist ajast hakkasin mobiiltelefoni vihkama. Muidugi on ta mul ka olemas, aga ma helistan vaid pakilise asja pärast ja räägin nii lühidalt kui võimalik. ...
Kardan, et masinad on hakanud inimest juhtima, mitte vastupidi. Masin mõtleb ja otsustab meie eest. Lapsi ei saa arvuti küljest lahti. Kirjatehnikat pole vaja, sest käekirja pole enam vaja. Pliiatsid ja sulepead prügikasti. Tark sõber arvuti teeb kõik, annab nõu, lahendab ülesanded, ütleb ette. Väike inimene tormab arvutisse ja istub, istub, istub. Kühm selga ja prillid pähe. Kümneaastased professorid. Kuhu lapsepõlv jääb?"
"Hea töökoht, palju raha, ilus elupaik - kõik see pole midagi väärt, kui puudub kodusoojus ja hingerahu."

Tõeliselt hea raamat! Põhimõtteliselt ühe õhtu lugemine, kuigi mul läks muude toimetuste kõrvalt kaks:) Soovitan südamest!

Suvelugemised 4.

Sedapuhku oli mul mõte veidi sugulasrahvaste elu-olusse piiluda:) Kuna "Minu Soome" on juba loetud ja "Minu Eesti" samuti, (nagu ka "Minu Narva" ja "Minu Supilinn"), siis leidus lugemiseks veel "Minu Ungari".
Autoriks Reet Klettenberg ja alapealkirjaks: välismaalasest pärismaalaseks.
Raamatu tagakaanelt võime lugeda lühikokkuvõtet:
"Kögöš-mögöš! Ungari keel on harjumatult ö- ja š-rikas ega tundu asjasse pühendamata kõrvale üldsegi sugulaskeelena. Keelesugulaste mõistmisel on mind lisaks keeleoskusele aidanud ka madjarite kuulsa lahkuse täiel rinnal nautimine. Pits paalinkat või klaas Ungari veini on aidanud mul kui ühel tavapäraselt kinnisel eestlasel kauge hõimurahvaga ühise keele leida.
Et Ungari maast ja rahvast lähemalt aimu saada, olen ise igal pool käed külge pannud, olgu siis seatapp või saagikoristus. Ühised tööd ja teod lähendasid mind neile, ungarlased aga pühendasid mind hea meelega oma maailmavaatelistesse küsimustesse ja võtsid vastu pereringi. Nad teevad seda nii lihtsalt ja loomulikult, et uustulnuk ei pane tähelegi, kui piir „teie“ ja „mina“ vahel hägustuma hakkab ning sellest märkamatult „meie“ saab."
Lugedes on tajuda head keelekasutust ja keeletundmist, ega siis autor ilmaaegu pole eesti keele filoloogiat (s)tudeerinud:)
Seda raamatut lugedes tekkis mul tõeline soov minna Ungarit avastama! Leian, et kirjutaja on väga hästi osanud edasi anda nähtut-kogetut. See nakatab ja kutsub kaasa!
Tõeliselt sümpaatse mulje jätavad ungarlased oma ääretu külalislahkuse ja sõbralikkusega. Huvitav oli  tutvust teha ungarlaste toitumistavadega. Olgu küll sugulasrahvas, aga täiesti teised toidud ja maitsed! Oi, milline mureli-, aprikoosi- ja viinamarjaisu peale tuli! Mõelda vaid - kõike võid korjata ise oma käega, nagu meie korjame oma aiast maasikaid, vaarikaid, sõstraid või õunu! Kellel nüüd suurem huvi (raamatu ja Ungari vastu) tekkis, haaraku raamatu järele või sõitku Ungarisse!

Hoopis teisest ooperist lugesin vahepeal kiiruga! Angela Hofbergi "Isa naine: teekond tõeni". 
Mitte, et mul kuhugi kiire oleks olnud, vaid raamat edenes väga kiiresti:) Et siis ilukirjandus taaskord ja Eesti algupära. Ikka väga tuntavalt Eesti-keskne ja eestipärane. See on kohe mingi tajutavalt eriline ja erinev muust kirjandusest:) Ma ei oska seda sõnadesse panna, see on mingi tunnetuse küsimus...
Raamatu kaanelt saame lühiülevaate sisust:
"Romaan keskendub purunenud perekonnas kasvava Anu lapsepõlve- ja noorusajale, mida täidab igatsus ja püüd saada tagasi uue pere loonud isa. Üksindus, pettumused ja kogetud reetmine mõjutavad Anu väärtushinnanguid ja ellusuhtumist, kujundades temast tundliku, kuid tugeva naise, kes saab hilisemas elus hakkama ka löökidega oma abielus. Suur osa romaani sündmustikust toimub Tallinna vana- ja kesklinnas, nostalgilist äratundmist pakuvad ka pildikesed kunagisest Mustamäest, Viljandist ja Pärnust. Raamatu lõpus peaks selguma romaani läbiva perekonnaloo varjatud saladus. Kas ikka selgub, jäägu lugeja otsustada."
Ja nii ongi, et tegelikult selgust ei tulegi! Loetu jättis kuidagi nukra tunde hinge. Ju see siis on see eestlastele omane raskepärasus, et kõik, ka hea ja ilus ning lausa iseenesestmõistetav, saavutatakase suure töö ja vaevaga, läbi raskuste ja valude. Et tulles läbi katsumuste osatakse alles hinnata tõeliselt väärtuslikku ja head. Ju see siis peab nii olema. Ilmselt on see loomuomasem ka vanematele generatsioonidele (kelle hulka ma end ka paratamatult arvama kipun, kuna üle neljakümnesed on ikka juba keskeas ja seega vanem põlvkond, nii kurb kui see ka pole:)).

Laulupidu!

Laulupidu äratas elule! Sõna otseses mõttes, kuna terve eelmise nädala vaevlesin ma köha, nohu ja kurguvalu käes. Hääl oli ära ja ei saanud Lauluväljakule lauluproovidessegi. Hing nuttis sees... Vaim oli valmis minema, aga liha nõder... Laupäeva hommikul ärkasin juba reipamana ning rongkäigu tegin kaasa. See ei nõudnud hääle olemasolu. Lauluväljakul olid meeletud rahvamassid koos ja paras väsimus kallal. Otsustasime abikaasaga ära tulla. Õhtuse kontserdi ajaks jõudsime kenasti koju ja elasime sellele kaasa televiisori vahendusel. Laulsin kaasa, kõrgemaid kohti oktav madalamalt:) Sain elamuse kätte!
Pühapäeval olin kahevahel - minna või mitte?!? Meeles eilsed hirmsad inimmassid, mis tekitasid kerget õudu, palav ilm jne. otsustasin teleka kasuks. Mida enam kulminatsiooni poole asi kiskus, seda enam kiskus ka mind Lauluväljakule. Läksin! Jõudsin kohale, kui hakati segakoore rivistusele kutsuma! Nii et ajastus oli super! Oma lavalepääsu oodates oli küll vahepeal tunne, et hakkab halb - palav, õhku pole, muudkui seisa - et vist jätan minemata. Aga kui rahvas liikuma hakkas, siis läksin kaasa ja ei kahetse. Laval olles muutus kõik nagu võluväel! Hämmastav on ikka see laulupeo fenomen! Kui suur võim on üheslaulmisel, kui suur võim on muusikal! Ja isegi laulda sain! Eks see tuli küll rohkem emotsiooni pealt:) Aga ei kurda, peaaegu kõik ülemised noodidki sain kätte:) Ja see tunne seal kaare all on ikka hoopis teine kui rahvamassi sees kuskil mäenõlval, kus sebitakse ringi ja peetakse piknikut. Ei ole varem kogenud ka sellist lavalt äraminekut, kus kõik ühiselt laulavad. Ilmselt pole olnud niisugust lugu, mis nii väga puudutaks... Seekord oli - "Puudutus" - imeline laul! Aitäh Kristiina Ehin ja Tõnu Kõrvits, et kinkisite meile sellise imelise laulu, imelise puudutuse!
Täna hommikul tõusin varakult - täis energiat ja teotahet! Ja lõpuks on meil ka suvi!!! Imeline!

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame?

Rüüpa mu elust januse sõõmuga
kõige kaunimad ajad.
Puudutan sind oma rahu ja rõõmuga
nõnda palju kui vajad.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma headuseväega -
ainsaga millel on väärtust.
Õnnista oma sileda käega
minu karedat saatust.

Kas tunned kuis meile ikka on lahti...

Puuduta mind oma tulise palgega,
nii et on ilus ja valus,
oma silmade sinimustvalgega
puuduta veel,  ma palun.

Suvelugemised 3.

Jätkates siis "Minu"-sarja raamatutega osutus järgmiseks valituks "Minu Island". Miks just see? Ei ole ma ju ise Islandil käinud. Aga see maa tundub nii kauge, nii eriline ja nii põnev:)

Veidi Islandi "maitset suhu" sain juba Risto Lauri blogistiilis raamatut "Islandile" lugedes. Seegi oli üks tõukejõud. Tema puhul meeldis mulle selline muhe ja satiiriline kirjutamise stiil. Raamat on koostatud facebooki sissekannete põhjal. Juttudele vahelduseks on Moldovast Islandile rännanud noore fotograafi Iurie Belegurschi pildid. Raamatu koostaja leidis nii Risto kui Iurie facebookist. No see selleks. Palju kriitikat on raamat saanud ja võib-olla õigusega, aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kui palju seal Islandit on, selle üle võib samuti  vaielda. Ju minu jaoks, kes pole Islandil viibinud, ikka oli ka. Aga välja kirjutasin hoopis muud:

"Kunagi räägin õpilasele, et meil isegi tantsitakse niiviisi, mitmetuhande kaupa ühel staadionil ja tehakse vahvaid mustreid ja keegi kellelegi selga ei saja ning keegi kõhuli porri ei lärtsata. Meil Eestis ongi nii, et tõsta sa elektrihinda või lükka Pikk Hermann külili – ega rahvast välja märatsema ei saa. Togi jalaga või surgi täägiga – naljalt ükski närv ei liigu. Ep’ kerki kulmgi. Aga süüta laulupeotuli – tulevad mürinal. Laviinina rulluvad üle linna, külvates endi ümber rõõmu, naerukilkeid, tühje pepsipudeleid ning eelkõige õudu vaenlases. Järgmine kord, kui taaskord mingi ebameeldiv uudis kas siis hinnatõusu või paljastatud korruptsiooni näol peaks saabuma võiksid ametiühingud seda fenomeni arvesse võtta ning selle asemel, et nelja pensionäriga sotsiaalministeeriumi ette ämbreid kolistama minna, võiks nad hoopis lauluväljakul tule süüdata, Kaljustele traati tõmmata ning juba tunni aja pärast oleks asi naljast kaugel! Usun, et Iff ei jõuaks veel pooli mattiiseneidki ära laulda, kui juba oleksid rõhujad käpuli, kurnajad kummuli ning paar lipsuga pätti taaskord trellide taga. Aga meie laulaksime veel teine ja kolmaski päev, siis juba puhtast rõõmust ning kui Kaljuste on vahepeal ära kustunud, siis võib vabalt kõllata ka Klasile. See tuleb ikka kohale, valge pintsaku lehvides, Straussi looming vähemalt selleks korraks peast pühitud  - ning loetud sekunditega laulurahvaga ühte sulandudes kõlaksid üha ägedamad ja võimsamad laulud. ...
Ning oma õpilasi kutsun ma ka kindlasti kunagi Eestisse meie suurt ühislaulmist vaatama. Kas siis niisama laulmist või koos käesoleva ühiskonnakriitilise aktsiooniga. Aga nii see asi ei jää kohe mitte, et temal laulab seal MITUSADA inimest ja siis on kohe unikaalne terves maailmas. Laps peab aru saama, et lisaks väikesele Islandile on olemas ka suur Eesti ning mõned suuremadki riigid! Vaim valgeks ja keeled suhu!"

See on just paslik käesolevasse nädalasse, mille kulminatsiooniks laulu- ja tantsupidu.

Nojah, tegelikult pidin ju kirjutama hoopis teisest raamatust:)
"Minu Island: tule ja jää sümfoonia", autor Tarvo Nõmm, on ilmunud juba 5 aastat tagasi, seega paljudel kindlasti ka loetud. Ent mina olen ju selline hooajaline lugeja ja siis võtan ette neid asju, mis huvitavad või kuskilt silma jäänud või keegi soovitanud.

Mulle jättis loetu sümpaatse mulje. Saab eheda ülevaate Islandi erilisest loodusest ja loodusnähtustest. Kus vahel võib valitseda täielik stiihia, kas siis lumetormi või vihmasaju näol. Kus pole eriti taimkatet, vaid tühjad laavaväljad ja kuumad järved, vulkaanikraatrid, aga ka liustikud ja virmalised! Samuti islandlastest ja nende (toitumis)harjumustest.

Mõned tavapärased ülestähendused siis ka:) Sedapuhku sai neid päris mitu:):

"Islandi riik toetab haridust ning enesetäiendust igati. Näiteks Myvatnis peab lapsevanem tasuma oma lapse muusikakoolis käimise eest vaid 15-20% tegelikest kuludest: ülejäänu maksab vallavalitsus. Samuti finantseerib vald muusikakoolile vajalike pillide ostmist."

"Peaksid juba islandlasi tundma küll. Kui kontsert algab kell 8 õhtul, siis veel viis minutit enne kaheksat on saal tühi. Kell 8 hakkab inimesi tulema ning akadeemilise 15-minutilise hilinemise järel tulevad viimased külalised," viitab Kaldo. "Siin on ju tavaline, et post jääb päeva võrra hiljaks, sest postiauto juht kohtab näiteks tee peal mõnda sõpra, kellel on vaja aidata lambad lauta ajada!"

"Mulle meenub mõned päevad varem Postimehest loetu, kus meie Eesti juhid väidavad nagu üks mees, et Eestit majanduskriis ei ähvarda ning meil on varu nii palju, et isegi riigireservi kallale pole vaja minna.
Eks sama lubati ka Islandis. Aga siin kukub kogu finantssüsteem kokku vaid loetud päevade jooksul."

""...Ükskõik mis uuringuid maailmas tehti, alati oli Island esimeste seas, Islandlased on maailmas kõige õnnelikumad inimesed, islandlaste eluiga on kõigist kõrgem, Island on kõrgeima elatustasemega riik ja muudkui samas vaimus edasi."
"Aga keskmine eluiga on neil ju tõesti kõrge ning seda ei kõiguta isegi finantskriis," ütleb Kaldo.
"Meestel on keskmine eluiga 80 aastat ikka kõrge küll. Meie kooli bussijuht on juba 80 või natuke üle. Iga päev käib ujumas ja suvel sõidab turistidega mööda Euroopat ringi. Peale vaadates ütleks: maksimum kuuekümnene."
"Kui nüüd mõelda, mis tingimustes nad on siin elanud, siis pole ime, et nad nii karastunud ja terved inimesed on."
"Aga suhtle kellega tahad, pinget ja depressiooni neil ei ole. Kõike suudetakse võtta naljaga ja rahulikult. Keegi ei halvusta kedagi, teineteisele käkki ei keerata ning osatakse rõõmu tunda ka siis, kui naabril hästi läheb.""

"Kas elu Islandil on mind kuidagi muutnud? Kindlasti on, aga mismoodi täpselt, sellele ei oska ma vastata, sest pole ju viimased üheksa aastat põhikohaga Eestis elanud ega tea, milline ma oleksin olnud sel juhul. Mingi sisemine rahu on siin kindlasti tekkinud. Island ei ole mulle andnud liigset põhjust muretsemiseks. Ilmselt seepärast, et ma pole kunagi plaaninud siia elama jääda. Kogu aeg on silme ees siht, et nüüd hakkab viimane aasta, ning nii need aastad läinud ongi."

Kui ehk midagi häiris, siis kohati pisut liiga mehine ehk ropuvõitu sõnakasutus, aga ju siis mehed räägivad nii või vähemalt mingi osa meestest. (Õnneks minu tutvusringis mitte!) Aga see ei jäänud domineerima. Põhjamaiselt karge lugu vürtsitatud elu enese maitserohtudega! Soovitan! "Tuliselt" ja "jäiselt":)