18. aprill 2014

Suur Reede

Suur Reede.
Päev täis vastuolulisust. Päev, mil seisame silmitsi surma reaalsuse ja tõsidusega. Või peaksime seisma, sest see on Suure Reede sisu. Kindlasti on neid, kes peavad tänast lihtsalt vabaks päevaks, üheks paljude seast. Võib-olla ka tööpühaks, sest suur kevad on käes ja nii palju on töid teha, ei saa ju aega mingile pühale raisata...
Ometi vajame elus järelemõtlemise hetki, enesesse vaatamise hetki, vaikuse hetki... Selleks on täna just sobiv aeg.
Süüvida Suure Nädala sündmustesse, Kristuse kannatuslukku, elada vaimus läbi see teekond. Sellel on puhastav ka kirgastav toime. Igatsen osa saada Suure Neljapäeva õhtusest vesprist või liturgilisest õhtupalvusest ja armulauaosadusest. See on minu jaoks kannatusaja ja Suure Nädala kõige imelisem osa. See puudutab mind eriliselt. Juba aastaid. Piiblitekstid vahelduvad teemakohaste kirikulauludega - see on vägev jutlus ilma jutluseta teenistusel. Ja siis on litaania palve. Ja kulminatsioonina Püha Õhtusöömaaja osadus, mille mälestuspäev Suur Neljapäev ka on.
Kirik on imeliselt turvaline paik. Ka surm ja lein leiavad siin lohutuse. Käies vaimus Kristusega kaasas ristiteed on ometi võimalik sellest raskest sündmusest leida rahu ja kirgastumist, ennekõike aga Ülestõusmise Rõõmu ning teadmist - minu eest! Tema läbi olen mina lunastatud ja vaba, miski ei saa mind lahutada Tema armastusest.

Meie ühiskonnas on surm justkui tabuteema. Sellest ei taheta rääkida, sellest ei taheta kuulda.
Oma lugemiste pagasist võtan Epp Petrone mõtte:
"Mu meelest tavatseb Ameerika kultuur täiesti eitada seda, et iga elusolend lahkub kord. Loomulikult, kui see juhtub, toimub korralik ärasaatmine. Aga enne seda on surma mainimine ja paljuski kogu vananemisprotsessi tunnistamine tabu."
Ja juba eelmisest sissekandest Kristin Aavakivi tõdemuse:
 ""Näiteks tänapäeva fotograafia. Mis te arvate, kui palju seal on loomingut? Kõik tehakse arvutiga, iga väiksemgi korts silutakse ära, aga see on nii võlts! Ülistame noorust ja peidame vanadust. Samas ongi kogemused need, mis elu rikkaks teevad," ütles Aime mõtlikult.
"Elame ühiskonnas, kus surmal pole kohta," mõtlesin teda kuulates. Kõik on igavesti noored ja kõige tähtsam on meelelahutus. Kui hakkab igav, tuleb lihtsalt uus liivakast leida, ehk seal on lõbusam."
Ent kõik päevad ei ole ühesugused. Elu ei ole ainult lust ja lillepidu, "fun" ja meelelahutus. Enamasti tuleb kõik hea ja ilus läbi katsumuste, kannatuste, ootamise. Aga see on siis puhastunud ja karastunud. Ja vahel on ootus parem, kui see, mida oodatakse. Sellisele tõdemusele jõudis ka filmis "Õlimäe õied" ema Ksenja, kes ootab jõudmist Suurde skeemasse ehk täielikku vaikusesse.


8. aprill 2014

Süda Itaaliast

Vahel on hea aeg maha võtta. Eriti kui sulle antakse veel märku ka. Seekord sai mulle selliseks märguandjaks haigus, palavik, mis tahtis maha murda. Aga ei murdnud ja jäin ellu. Paari päevaga tundsin ennast jälle inimesena ja nüüdseks on taas eluvaim sees ja teotahe peal:) Nii pea aga, kui end paremini tundma hakkasin, ei tahtnud enam niisama olla ja voodis vedelemine ka enam ei paelunud, läksin raamaturiiulist lugemist otsima. Mul on mitmeid raamatuid, mis on erinevaid teid pidi koju siginenud, mida on plaanis "kunagi" lugeda, ent milleni enamasti ei jõua, sest pole lihtsalt sellist aega. Nüüd aga äkki oli. Raamat, mis mulle riiulist käe ulatas, oli Kristin Aavakivi "Süda Itaaliast". See on tõestisündinud lugu noorest Eesti naisest, kelle rinnas tuksub Itaalia süda, kes tänu uuele südamele, aga ka kannatustele ja läbielamistele, eriti aga paljude inimeste toetusele, abile, armastusele ja palvetele, leidis iseenda ja elumõtte.
Ma ei tea, mis põhjusel see raamat mul omal ajal lugemata jäi, on ta ilmunud juba 2009. aastal. Nüüd igal juhul sain taaskord ühe elamuse osaliseks. Vist esimest korda lugesin läbi (ja lausa kaks korda, alguses ja lõpus) ka sellise osa nagu "Autori tänu". Enamasti ju ei tunne neid inimesi, keda seal nimetatakse. Ega ei tunne enamikke selleski raamatus, aga need inimesed said tänu Kristini kirjutatule kuidagi tuttavaks ja omaks.
Lugesin raamatu läbi praktiliselt ühe jutiga, vahepeale jäi ainult üks öö. Oli ladusalt ja huvitavalt kirjutatud, vaid kohati tajusin teatavat katkendlikkust, kui ühest ajast hüpati teise, Eestist Itaaliasse. Nii ei saanud vahepeal aru, millisest ajast on jutt. Aga see selleks, see polegi nii oluline.

Ja nagu mulle ikka kombeks, ei saa ma teisiti, kui pean üles kirjutama mõned raamatust pärit olulised, ilusad või valusad, mõtted:

"Keegi on öelnud, et väikesed mured viivad meid endast välja, suured toovad aga enda juurde tagasi. Kuidas leppida haigusega, mis kõige kallima inimese pikaks ajaks voodisse surub? See nõuab palju kannatlikkust ja alandlikkust kõigilt pereliikmetelt."

""Näiteks tänapäeva fotograafia. Mis te arvate, kui palju seal on loomingut? Kõik tehakse arvutiga, iga väiksemgi korts silutakse ära, aga see on nii võlts! Ülistame noorust ja peidame vanadust. Samas ongi kogemused need, mis elu rikkaks teevad," ütles Aime mõtlikult.
"Elame ühiskonnas, kus surmal pole kohta," mõtlesin teda kuulates. Kõik on igavesti noored ja kõige tähtsam on meelelahutus. Kui hakkab igav, tuleb lihtsalt uus liivakast leida, ehk seal on lõbusam. Ma sain aru, et kogu mu elu oligi just selline olnud."

""Näen, et tänu itaallastele olete elus," vaatas dr Vasar tõele otsa.
Minu lugu oli saladus, sellest ei tohtinud haiglas kõva häälega rääkida. Ravi Eestis oli ammendunud, aga mis edasi? Kes aitaks?
"Ega sotsiaalminister pea teile kontakte otsima," arvas prof Jaan Eha.
Ka hiljem, pärast siirdamist, lükati mind eemale.
"Las suhtleb ise oma Itaaliaga," öeldi nakkusosakonnast, kui viirus mind esimest korda jalust niitis.
Kas meil kõigil tuleb pärast välisravilt naasmist ellujäämise nimel arstiks õppida? Kus on meie, eestlaste hoolivus ja arstide eetika?"

""Mis lolli juttu sa ajad? Jumal päästis sind? Sellist asja pole olemas! Sind päästis eesti rahvas, kes andis sulle raha, ja arstid seal välismaal," rääkis Galja-tädi." Ent ka tädi Galja sai sära silmadesse tänu Kristini eestpalvetele.

"Ma avasin oma südame ja kirjutasin sellest, mida MINA tundsin, ometi pidasid paljud seda usupropagandaks. Mul oli kahju, et ma polnud sündinud Itaalias, kus usk on elu loomulik osa.
"Kui me Rooma tulime, küsis perenaine, mis usku me oleme. Tead, täitsa piinlik, aga ma ei usugi midagi... Ma isegi ei tea, mis usk meil on," tunnistas Evelin.
Ka mul oli piinlik. Koorem, mida õlul hoidsin, ei olnud enam perekeskne, see oli paisunud riigisuuruseks. Tundsin, et mind on omade seast välja tõrjutud, sest ma uskusin Jumalat."
Ja siinkohal kirjutab Kristin Bonzo laulust "Mees ja Jumal", mis on üks vapustavalt sügav lugu ja millest olen siin oma blogis rääkinud ja isegi muusikavideo üles pannud.

"Mõistsin üha selgemini Fiorenza sõnu, et Jumal aitab meid alati, kuid inimesed peavad oma osa ikka ise ära tegema."

Selline "väike" valik siis minu poolt meelevaldselt välja võetud katkendeid raamatust, mis pärinevad üsna lõpulehekülgedelt. Varem lihtsalt unustasin üles märkida kohti, mida jagada. Lihtsalt nii köitis see lugu.
Soovitan soojalt lugeda! Kõik oma mured ja pisikesed hädad tunduvad siis hoopis tühised...

7. aprill 2014

Lugemiselamus

Üks viimase aja lugemiselamusi on minu jaoks Malle Pärna raamat "Minu elu hetked". Üle hulga aja kohtusin taas raamatuga, mida tahaks päriselt endale, sest peaaegu tervenisti tahtnuks kõik väärt mõtted enda jaoks üles kirjutada. Ei jõudnud:) Enne sai laenutähtaeg otsa:) Oli tore kohtuda ääretult sümpaatse inimesega, tema mõtete ja tunnetega, elu hetkedega. Paljuski tundsin sarnasust, hingesugulust, äratundmist, et ma pole ainus "imelik", kes nii mõtleb.


Mõned mõtted ma siiski üles kribasin ja nüüd ka siia kopeerin:

„Ärge hakake liiga vara täiskasvanuelu elama, olge võimalikult kaua lapsed, sest lapsepõlve ei saa te iial tagasi, täiskasvanuelu jõuate pärast kooli elada tüdimuseni.“
See on nii hea soov, et tahaks kahe käega alla kirjutada! Nagu ka järgnev mõte.
 
"Mehed ja naised peaksid minu meelest kuidagi harmooniliselt koos eksisteerima, sest inimene kui mõiste koosneb mehest ja naisest. „Meheks ja naiseks lõi ta tema,“ütleb Piibli loomislugu, mis on nagu sissejuhatus inimese elufilosoofiasse.
See, et meie maailm soorollides ja vahekordades kuidagi sassi on läinud, näitab inimese mandumist või mingi inimeksistentsi vormi pankrotti."

Ja veel kooli ja tänapäeva noorte teemal. Lugesin seda just vahetult enne emakeelepäeva, seega väga puudutas mind:
"...Oli õpilasi, kellele ma väga meeldisin, ja oli ka neid, kellele ma ei meeldinud. Püüdsin inglise keele kõrval juhtida nende tähelepanu ka eetikale, emakeele ilule ja kõne selgusele. See viimane on meie praeguse noore põlvkonna kõige nõrgem koht. Nad räägivad mingit oma keelt, millest pole enamasti üldse võimalik aru saada. Kõne tempo on ülikiire ja kõik häälikud sulavad kokku, ei eristu üksteisest. See on nagu mingi uus aktsent. Ka rääkisid nad väga vaikselt, peaaegu ilma hääleta, kuhugi kurku või ninasse. Maalisin tähed tahvlile ja lasksin neid hääldada nii, nagu nad peaksid kõlama, et a on ikka a ja o on o, mitte midagi vahepealset. Ja püüdsin neid õpetada oma häält kasutama, mitte ümisema.
Enamiku laste käekiri oli kohutav. Ent siiski oli üksikuid, kellel oli ilus käekiri ja korralikud vihikud. Igas klassis oli umbes viis õpilast, kes panid tunnis tähele, õppisid ja said aru.
Usun, et liialdamine televisiooni, interneti, mobiiltelefonide ja  eriti arvutimängudega on paljudel noortel suure osa ajupotentsiaali lihtsalt ära kustutanud. [Ja siis on omakorda tarvis loovustunde, et arendada loovat mõtlemist jms et õppida taas tundma ja kogema, mis tegelikult on inimesele loomulikult kaasa antud. (Minu kommentaar)]. Kohustuslik materialistlik haridus (ning usuvõhikutest vanemad) on nende elust maha lõiganud vaimse dimensiooni. Nad on nagu ulgumerel kaardita, tüürita ja kompassita hulpivad paadid."
"...Aga tänapäeval vist ei otsitagi lauludest enam mingit sõnumit.
...Ükski vaataja ei tulnud kaebama ei ropendamise ega valju muusika üle. Lõppu lisatud väike rokk-kontsert viis publiku peaaegu transsi...
Nojah, ju ma siis olengi mingilt teiselt planeedilt pärit."
Jah, seda tunnet olen minagi tihti kogenud, et vahel kohe mitte ei haaku selle keskkonnaga ja nende taustsüsteemidega, mis nii-öelda "in" on. Ju siis olen ka mingilt teiselt planeedilt:)

Igatahes - raamatut soovitan vägagi lugeda!