Üks mõte

Sattusin sirvima (nii tüüpiline ju minu puhul, et "sattusin" ja "juhuslikult") Osho raamatut "Raamat meestest", kust jäi silma järgmine lõik:
"Mehe ja naise suhe on alati keeristorm, mõistmist pole, sest kumbki elab oma maailmas. Kuidas nad saavad teineteist mõista? Ükski mees ei mõista naist, ükski naine meest, ja selles ongi nende koosolemise võlu. On salapära ja valestimõistmist."
Jääb üle nõustuda või vastu vaielda. Igatahes külmaks see ei jäta. Nojah, alati võib ju ka ükskõikselt õlgu kehitada...

Avastades blogimaailma

Viimastel päevadel olen juhtumisi sattunud mitme toreda blogi peale. Kuigi vist juhuslikke asju ei ole olemas... Tegelikult ei olnudki need "sattumised" päris juhuslikud, vaid ikka millestki ajendatud. No näiteks sirvisin raamatut "Tervislikud ürdid ja vürtsid", mis viitas Umamile. Klõbistasin Google'sse Umami ja avanes tore kodulehekülg maailma maitsetele pühendunud firmast, perest (ei teagi, kuidas oleks õige öelda). Ja kohe tuli ka tuttav autor - Juta Raudnask - vastu:) Mitte et isiklikult kohtunud oleksin, aga läbi reisiraamatu "Samba, sake ja tšillikaun" siiski justkui tuttavaks saanud! Seal on ju palju pilte, nii on ka lisaks huvitavale tekstile, reisimuljetele ja söömiselamustele ettekujutus inimestest - Jutast ja tema perest. Umami lehelt leidsin ka Juta enda blogi, mis on väga põnev!
Teine tore leid oli blogi "Mõtelda on mõnus", mida peab Eveli. Ja kuidas ma temani jõudsin?! Otsisin "Maru maitsvat maailma" või õigupoolest seda, kas Maru'l ka blogi on (põhimõtteliselt vist nagu on, aga ta ei tegele sellega aktiivselt). Nii leidsin Eveli väga ilusa arvustuse Maru raamatu kohta ja taas ühe armsa blogi. Rääkimata Minu-sarja autoritest - Epp Petrone'st ja Mae Lender'ist, kelle kirjutisi ma ikka jälgin ja huviga loen.
Aitäh teile heade mõtete ja kirjutiste eest!
Lisasin kõik siia enda blogisse ka, et saaksin ilma otsimise vaevata neid kergemalt kätte ja lugeda ja nende tegemistele kaasa elada.
Kindlasti tuleb sarnaseid avastamisi veel. Olen selles päris kindel:)

Minu talv

Mäletan, kuidas koolipõlves vihkasin nn kohustuslikus kirjanduses ja üldse kõigis raamatutes sisalduvaid looduskirjeldusi. Nüüd ma enam nii ei arva, vaid naudin neid kirjeldusi ja kujutan vaimusilmas ette. Kummaline, kuidas aeg (vanus?) muudab suhtumisi. Või on see tingitud isiklikest kogemustest? Kui oled kogenud midagi võimast, hingeülendavat:
Talvehommik. Punane taevas. Päike tõusmas, piilumas majade vahelt. Õrn-õrn lumesadu. See on midagi sõnulseletamatult kaunist ja ülendavat.
Just eelpool kirjeldatud looduspilt avanes hommikul mu silme ees. Kuigi sarnast võimast ja isiklikku talve-elamust olen kogenud ja tundnud juba ammust ajast. Seda äratundmist, et see on minu hetk, minu nauding, minu talv. Täna sain selle tunde kätte!
Täna oli minu päev! On minu talv.

Mõne aasta eest lummatult pildistatud

Hämmastavalt lihtne ja ilus!

Jätkates luule- ja lauluteemadel - üks ammune lemmiklugu, hingematvalt ilus ja sügav.
Laulu võib igaüks ise üles otsida ja kuulata, siis on topeltvõimas...

Mees ja Jumal

Suvepäeval, liivaluitel, mere kalda peal,
mees ja Jumal kahekesi jalutasid seal.
Olid juba hulga aega käinud sedasi,
korraga mees üle õla vaatas tagasi.

Vaatas taha, nägi pilvi, merd ja laineid vees,
nägi kahte jäljerada liivakalda sees.
Ühed jäljed katkemata tee peal püsisid,
aga teised vahel tulid, vahel kadusid.

Mõtles mees, mis hakkan peale oma eluga,
kui nii kaua olen pidand käima üksinda.
Küsis siis: "Oh, armas Jumal, vasta mulle sa,
miks mind siis, kui raske oli, võtsid hüljata?"

"Miks mind jätsid meeleheites üksi kõndima,
miks mu kõrvalt halval ajal läksid ära sa?"
Vastas Jumal: "Armas sõber, palun andesta,
et sind siis, kui olid väsind, kandsin süles ma."

(Toomas Suuman)

Bonzo: Kui ma esimest korda seda teksti lugesin, olin ausalt öeldes võimsas hämmingus ja vaatasin tükk aega ilmselt väga lolli näoga enda ette, mõistmata, kuidas on võimalik sellise asja peale tulla. Aga näe, on. Lihtne!

Ühinen siinkohal täielikult Bonzo mõtetega. Mind hämmastab see lugu igakord uuesti...
Ja seetõttu ei saa kuidagi teisiti, kui pean selle loo ikka siia üles panema...

Uus aasta

Juhi, Hea Valgus,
jalgu mu teel,
ei palu ma, et näeksin eel
kauneid vaateid kaugeid,
vaid sammukest teed.

Selline ilus mõte pärineb raamatust "Ärge muretsege, hakake elama!"
Aegade jooksul olen kogunud ja välja kirjutanud loetud raamatutest katkeid ja killukesi. Nii hea on neid vahel sirvida, lugeda ja nende üle mõtiskleda ning mõnikord ka teistega jagada:)
Tänasesse päeva ja algavasse aastasse sobib see ideaalselt.
Meid küll aina innustatakse mõtlema suurelt ja tegema plaane. Tegelikult on vaja vaid pisut. Oluline on näha oma jalgade ette, et seada teel oma samme. Tähtis on eemalduda mürast, õppida kuulama vaikust, siis võib ka kuuljaks saada. Siis ühel hetkel võib juhtuda, et kuuled kella tiksumist, veepiiskade tilkumist, puulehtede sahinat, lumehelveste heljumist ja ... Jumala häält.

Meenub Marta ja Maarja lugu Piiblist: "Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära." Vanemas tõlkes on minu arust see veel paremini ja sügavamalt öeldud: "Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega, kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht! Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!"
Ärgem siis tehkem tüli endale paljude ja tühiste asjadega. Ei maksa muretseda selle pärast, mida pole meie võimuses muuta. Külvaja töö on külvata, kuulutaja töö kuulutada. Kui seeme langeb viljakasse pinnasesse, siis see tärkab, kellel kõrvad on, see kuuleb.

Valgustatud teed ja juhitud samme!