Mida võtta kaasa uude aastasse?

See on üks vana võlg. Ennekõike iseenda ees. Lugesin mööduval aastal läbi raamatud "Liibanon 2011" ja "Antiliibanon". Mõlemad jätsid sügava jälje. Viimasest mainitud raamatust jäi eriliselt meelde ja läks hinge meie välisministri kohta kirjutatu - kui südamega ta võtab oma tööd ja kui väga lähevad talle korda kaasmaalased, Eesti inimesed; kuidas isegi tema väike tütar oma sünnipäeval soovis, et Eesti ratturid jõuaksid kiiresti oma perede juurde tagasi. See on imeline ja tekitab sügava lugupidamise niisuguse inimese vastu. Oleks meis kõigis terakenegi sellist hoolimist oma kaasteeliste suhtes.
Teine mõte, mille tasuks uude aastasse kaasa võtta, pärineb raamatust "Liibanon 2011":
"Räägitakse vähe, aga mõtted kihutavad meeste peas. Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeva peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"
Kuldsed sõnad! Et uue aasta teel ja elu argipäevades meenuksid need mõtted üha sagedamini. Seda soovin ennekõike iseendale, aga ka kõigile teistele. Rahulikku aastavahetust ja palju hoolimist uude aastasse!

Aastalõpulaule

Aasta lõpetuseks meenusid sobivad Ave Alavainu luuletused:

1.
Kaitse sellel kallil õhtul
kõiki kurja silma eest,
aga neid, kes praegu väljas,
kaitse kurja ilma eest.
Majasse too meeleolu, 
mis meid kõiki pühendaks 
elustule saladusse,
mis meid kõiki ühendaks.
Väikse küünlatule kaudu
lõkkega saad sideme,
aga sädametest õhus
kõiksusega pideme:
nähtamatu silla loome
Maa ja Taeva vahele,
sellel kallil pühal õhtul
miljoneile... kahele...

2.
Kui aastaring saab täis
Sa oled veidi vanem.
Ehk oled tänaseks ka
veidikene parem?
On elu leebemaks
ja lahkemaks
Sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga
läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid
selle aasta teile?
Mis oli Sinust kasu
teistele ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse. 
Ja sulad jälle
uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
Soovin rahu.
Neid soove liites 
soovin k o d u r a h u.

Jõulud

Saabunud on jõuluaeg. Kuidagi kiiresti ja märkamatult. Peaaegu poolteist kuud pole mahti olnud oma mõtteid kirja panna. Osalt olen küll tahtnud, osalt aga ei ole olnud jaksu ja viitsimist end kätte võtta. Kaelas, õigupoolest mõtetes, oli koguduse ajaleht. Algul lihtsalt teadmisena, siis tekstide valmimise ootusena, lõpuks toimetamisena. Nüüd on ta valmis ja sellega kaasneb suur heameel! Sai ilus, asjalik ja sisukas. On põhjust rahuloluks ja tänuks. Ent samal ajal pidid muud mõtted jääma tagaplaanile oma aega ootama. Jäävad veel tänagi. Sest nüüd algavad rõõmupühad.
"Rõõm nii suur ja taevane jõuluööl meil saabus", meenub üks laul lapsepõlvest.
Ja veel üks ilus laul (luuletus):

Armastus laulab jõuluööl,                                             
sõimest on saanud kannel.                                 
Laulavad tähedki kirkal ööl -
lõppenud aegade vanne.

Armastus laulab valgeks öö,
kaovad sünged loorid.
Kirgastub jumalik päästetöö,
hõiskavad inglite koorid.

Midagi sünnib südames:                               
rahu loob sinna kodu.
Välja viib valudest jõulutee,
piinade öödel on kadu.

Armastus laulab - kuulata!
Süda, jää rahule, vaikseks!
Armastus laulab, kas mõistad sa?
Sõime ees muutume väikseks...

(Peeter Sink)

Õnnistatud jõuluaega!