Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)

Koos koolilapsega

Täna oli üks eriline päev. Osalesime ristitütre 1. klassi aktusel, mis oli väga armas ja südamlik. Pärast ametlikku osa koolimajas oli fotostuudios fotosessioon. Kuigi peategelane oli väike esimese klassi tüdruk, ei pääsenud meiegi kaamera eest. Väga põnev oli jälgida noore fotograafi tööd. 45 minutit möödus lennates. Kuigi see ei olnud lapsele just kerge - end tähelepanu keskpunktis tunda ja pidevalt naeratada, mitte silmi kissitada, mitte pinges olla jne. jne. Samas on see püsiv mälestus nii olulisest päevast. Saime igal juhul ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks.

1. september

On 1. september. Algamas on uus kooliaasta. Kellele esimene, kellele juba ei tea mitmes, kellele viimane. Aga vaatamata sellele, et ise pole juba aastaid sel päeval kooli läinud, on ikka alati pisut teistsugune tunne, väike ärevus või ootus või nukrus või... Kunagi ütles üks mu hea töökaaslane, kui esimesel septembril vaba päeva võtsin, et meenuta siis sel päeval kõiki oma esimesi septembreid. See oli ilus soovitus. Üritasin seda ka täita. Ilmselt see õnnestuski, ei mäleta enam, aga igal juhul oli see tore tagasivaade käidud kooliteele.
1. september on, nagu jõulud ja jaanipäev või aastavahetus, omamoodi pöördeliseks hetkeks, seda mainis ka president oma tervituses kooliaasta alguseks. Elu läheb taas teistsugustesse rööbastesse, tuleb uus rütm päevatoimetustesse. Suvi jääb seljataha, algab teatud sissetallatud rada, mis on ühelt poolt nii tuttav, teisalt aga täis uusi avastusi, üllatusi, ootamatusi. Olgu see aeg kõigile, nii väikestele kui suurtele, rõõmsate avastuste aeg, teadmisi ja oskusi lisav aeg ning sõbralike ja heatahtlike suhete aeg. Head kooliteed, kallid väikesed ja suured koolilapsed!