Olulistest asjadest

Paar aforismi Eino Tambergilt:

Mõnikord võib lühike lõik teosest, mis sind tervikuna ei huvita, olla palju olulisem ja püsivamat jälge jättev kui mõni terve lemmikraamat.

Asjad, mis tulevad kergelt, ilma pikema kaalutluseta, nii-öelda spontaanselt, avaldavad tihtipeale suuremat mõju, saavad rohkem tähelepanu.

See oli minu jaoks avastus. Helilooja Eino Tamberg - luuletaja ja aforismide kirjutaja. Hetkel ei meenu raamatu pealkiri, aga tahaksin seda endale saada. Sellised head ütlemised tundusid põgusal sirvimisel. Ja üks luuletus, millesse süvenesin, avaldas samuti sügavat mõju. Seega esimene aforism kajastab täielikult ka minu kogemust. Tihtipeale jäävad minu lugemised just sellisele tasandile, et avastan raamatut lehitsedes mingi lõigu või lause, mis mind puudutab. Siis panen raamatu käest kas igaveseks või  tõotusega kunagi see uuesti ette võtta.

Kevad!!!

Näe, õitseaeg on ligi, täis pungi põõsas, puu.
Suur rõõm, et ometigi on aland kevadkuu.
Kus õrn ja kuldne soojus, seal ärkab ellu taas
kõik see, mis talvel hääbus, saab elu mullas maas.

Täis lilli jälle aasad ja põllul orashein.
Puud kandvad õrnu loore - on unund talvelein.
Ja kevad vestab juttu meil Jumalast, kes loob
me rõõmuks selle ilu, mis õitsev kevad toob.

Rootsi rahvaviis/-laul, tõlkinud Silvia Airik-Priuhka

Täna on see laul tõeks saanud:) Oli esimene tõeliselt kaunis ja soe kevadpäev. Loodus on õrnas roheluses, värske ja alles puhkev. See loob erilselt õnnestava tunde. On õnn elada sellisel laiuskraadil, kus saab kogeda midagi nii imelist.

See pilt on pärit küll Hollandist, aga iseloomustab suurepäraselt minu tänast kevadist meeleolu.

Inimhingede insener

Ei tea, miks just selline pealkiri...
Lõpetasin äsja raamatu "Piirilkõndija tee" lugemise. Kuu aega n.ö. alustasin ja nüüd paari päevaga lugesin läbi. Hea raamat! Väga hea lausa! Tahan veel mõningaid kohti üle lugeda ja endale üles märkida. Leidsin palju haakuvat. Seda ei juhtu just tihti... Eks ole me kõik omamoodi piirilkõndijad leidmaks iseenda piire ja maailma piire ja suhtlemise-suhete piire jne. Võib-olla selleks peabki olema omamoodi inimhingede tundja või tajuja või siis ka insener:)
Mõtlesin siin hiljuti, et suur osa inimesi elab teiste elu, osadel on jälle ainult enda mina tähtis. Suur kunst on aga olla seal kuskil vahepeal, nii et elad ise ja lased teistel ka elada. Et ei soriks pidevalt teiste isiklikus elus ja et ei laotaks ka oma isiklikku elu kõikide silme ette. Diskreetsus vist on sellise asja nimi?!? Või lihtsalt sügavaim sisemine äratundmine, mis on õige ja mis vale. Tore, kui see ajapikku ära õpitakse...