Täna on aga vaikne laupäev. Aeg mõtiskluseks ja enesesse vaatamiseks ning ette valmistamiseks suureks pidupäevaks. Et tõeline rõõm saaks tulla.
Aga täna on tõeliselt vaikne laupäev. Loodus on kaetud paksu lumevaibaga ja lund sajab aina juurde. Nagu oleks tegemist hoopis teiste pühadega - jõuludega, Kristuse sündimise pühaga. Mäletatavasti olid möödunud jõulud ju mustad:) Nüüd siis ülestõusmispühad ja lund kui palju. Natuke nagu pisut sassis see meie ilmake:)
Just eile lugesin oma päevikut aastast 1996, kus 31. märtsil oli lumesadu, mida siis mõtlesin ja tundsin. Ja nüüd on aprill. Need aprillikuu heitlikud ilmad. Meenub ka aasta 2003, kui aprilli alguses, ilmselt üsna samadel kuupäevadel, kui tänavu, sadas samuti lund. Olime sõbrannadega Saaremaal, sulistasime spaa-s mullivannis ja akna taga möllas lumetuisk. Täiesti omamoodi elamus!
Maa on saanud valgeks ja metsad ka,
valged on rajad ja majad
ning valge on süda ka...
Tee lootusele süda lahti, siis jõulurõõm on suur ja eht', on kirjutanud Leelo Tungal ja lauluks viisistanud Piret Rips-Laul. Praegu on just selline tunne, et "taas talv on tulnud"...
Ent vaatamata ilmale on homme esimene ülestõusmispüha. Kristus on meid lunastanud igavesest surmast ja patuorjusest. Säragu see ülestõusmispühade rõõm meie südameis!
