Head lühikesed peatükid, mida oli mõnus lugeda.
Palju mõtlemapanevat.
Raamat kasvatusest, eneseleidmisest või õigemini eneseotsimisest, dilemmadest - pere versus töö.
Et mis siis on tähtsam - kas koristada ära elamine või kirjutada x lehekülgede arv teksti.
Järjest enam virtuaalseks pöörduv maailm. Leviv pealiskaudsus ühiskonnas. Lapsi ja noori tabanud igavus, millele ei oska vahel (või enamasti) nagu põhjust/põhjendust/õigustust leida.
Arvutimänge on ka igasuguseid, mõned arendavad, mõned kulutavad... Aga kindlasti varastavad need vahendid inimestelt üksteist ära. Ema ja laps istuvad teineteise kõrval, kaaslast märkamata. /.../
Võib-olla ongi see siis tänapäevane jutuvestmise aseaine, emotsionaalne toit - Facebook?
Ja ma tahaksin, et maailm päriselt muutuks. Tagasi selliseks, kus poleks nii palju koormavat meie ümber ja et me leiaksime tee iseenda juurde. /.../
Meie ja meie laste suurim väljakutse tundub olevat see: kuidas mitte minna infokülluses hulluks.
...me peame otsustama, mis on prioriteet meie ärkveloleku tundideks.
Pean hinge tõmbama ja küsima endalt: kas selleks on korras kodu või uue käsikirja lõpetamine? Korras kodu tunduks lihtsam vastus. Üsna kerge pingutusega on võimalik saavutada tunne, et ma olen midagi ära teinud - käsikirjaga saab sellesama tunde, ainult et pingutus on hoopis teistlaadi.
Kuhu me oleme omadega jõudnud? Kuhu on veel minna? Kuhu areneda ((info)tehnoloogiliselt)?
Kas taandareng on ka areng? Tagasi juurte juurde, maaläheduse, looduse juurde - on see areng või taandareng?
Vaat' sellised küsimused kerkisid pinnale neid "Lastekirju" lugedes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar