Ära armasta mind enam

Sain eelmiste postitustega vanad võlad likvideeritud. Ehk siis loetu sai kajastatud. Raamatud ise juba ammu raamatukokku tagastatud ja loodetavasti järgmisi lugejaid rõõmustamas.

Talviseks aja maha võtmise ajaks oli aga taas kirjandust tarvis ja selleks puhuks sai muu hulgas haaratud ka Tea Lalli "Ära armasta mind enam".
Neelasin selle paari tunniga eile õhtul (pigem juba öösel).
Kuigi raamatu tagakaanelt võime lugeda, et tegemist on nüüdisaegsest Eesti elust kõneleva romaaniga, mida ta kahtlemata on, siis mulle tundus pigem noorsooromaanina. Ehk teismelised ja noored oleks sihtgrupp, kes peaks seda raamatut kindlasti lugema.
Tagakaane info:
"Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama.

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja."

Raamat puudutas. Purunenud pered, katkised elud, üksijäetud lapsed. Alkoholism, muud sõltuvused ja pahed. Teistest erinemine, friigi staatus. Koolikiusamine. Kõik need teemad on põimunud. Ja ometi, kes on tugev ja kelle süda on õige koha peal, see tuleb võitjana (elu)raskustest läbi. (See kõlas nüüd veidi pateetiliselt küll, aga las olla.) Vaatamata tohutule kurbusele oli lõpp siiski üsna helges toonis.
Kes loeb, see teab, mida ma silmas pidasin.