Võrratu Kreeka loodus, eluolu, inimesed... Ja üks Eesti naine otsimas iseennast...
"Julgus elada" võiks tinglikult liigituda ka Minu-sarja raamatute hulka. Kuigi "Minu Kreeka" on juba kirjutatud (Ester Laansalu poolt), nagu ma just guugeldasin:) (Oh, selle peaks ka lugemise järjekorda võtma!) Aga eks põhimõtteliselt võiks ju igaüks kirjutada OMA loo ükskõik mis riigist, linnast, külast või millest iganes. Niisiis on see lugu minu silmis Herdis Ojasu "Minu Kreeka". Ja seega sobib suurepäraselt ka minu "Suvelugemiste" sarja:)
Keegi kuskil mainis (muidugi ei mäleta ma enam, kus), et pealkirjast võiks välja lugeda, nagu oleks tegemist eneseabi õpikuga. Mulle tundub, et omamoodi ongi. Tegelikult on raamat tituleeritud autori debüütromaaniks.
Väga liigutav oli Memme lugu, see jutustus puudutas, läks hinge. Targa, elukogenud vana naise selge ja ilus tagasivaade käidud teele oma elu õhtul. Võiks öelda lausa, et õpetussõnad, elutarkus ja kogemused kõik üheskoos. Need tasuks kõik üles kirjutada ja endale seinale (või mujale hästi nähtavasse kohta) riputada. Püüan ennast siinkohal ohjeldada ja piirdun vaid paari väljanoppega. Ja kui see Memme lugu juhuslikult ei olegi päris autentne, siis on see autoril igatahes viimase peal filigraanselt välja mõeldud ja kirjutatud! Respekt! (nagu tänapäeval öeldakse!:)),
"Pole ükski iluasi väärt inimese südames istuma, seal on koht ikka vaid päris elule ja toimetamistele, elulistele tegemistele ja teistele inimestele. Iluasjad on vaid kandja rõõmuks ja säramiseks, ei see teisi kosuta, ikka ainult kandjat ennast..."
"...sa oled samasugune, kui mina ja samasugune kui inimesed enne sind ja peale sind hakkavad olema ja süda peab ju igal inimeseloomal ikka ja alati sees olema ja just seda - oma südant ja selle tarkust sina peadki otsima. Sina oled oma südame unarusse jätnud ja pea igasuguseid muid tarkusi täis toppinud ja kuulad ainult neid. /.../ Aga see topitud tarkus on igal ajal erinev, iga päev arvab keegi mõnest asjast jälle teisiti ja kes kõvemini kisab ja kaunimini räägib, selle tarkus jääb peale. Teise tarkus on alati teise oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma. /.../ Te mõtlete, et kui seda pole teised teile ütelnud, ja kompuuteris või ajalehepaberis üle kirjutanud, et siis see pole päris tarkus. /.../ Lasete tal [südamel] hoolimatult nutta seal rinna sees ja siis te lõpuks harjute tema valuga ära, ei pane seda enam tähelegi, unustate selle kohe täitsa ära ja tegeletegi ainult peatarkusega edasi. Pea tarkus aitab ainult neid inimesi, kellel on oma südamega sõbralikud läbisaamised. /.../ ja nii nad rapsivadki igasuguste moodsate asjadega, aga ei mina usu, et see nende südamevalu ära võtab. Süda ei otsi moodsaid asju ja tegemisi, teda ei saa nendega ära petta. /.../ sest kui sa niiviisi mööda võõraid maid ringi kooserdad, siis sul pole südame jaoks aega, /.../ sul pole mahti sel ajal temaga rääkida, kui sa pärani silmi kõike uut ümberringi jõllitad ja ära õppida püüad. /.../ Uskumine vajab julgust..."
"Mul pole julgust... seda päris julgust."
"Ma näen tema põse sügavasse kortsu kinni jäänud pisarat.
Ma näen, sest see särab päikesekiires.
Ta nägu on rahulik, isegi justkui rõõmus.
Ta läks rõõmsana. Ja kindlasti ka õigena - just nii, nagu peabki"
Kui palju me vajame elamiseks julgust? Julgust elada? Elujulgust? Ma ei tea, mida autor selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis. Julgus jätta maha lapsed, kodu, töö ja minna - jah, seda see kindlasti oli. Julgus üksi elada mägedemajas, seda ka! Julgus heidelda loodusjõududega, nojah, sedagi...
Mul tekkis hoopis mõte või küsimus, et kuidas küll mõnel inimesel õnnestub alalõpmata mingitesse jamadesse sattuda? Olla kaks korda lausa surmasuus... Keha täis haavu, auke, marrastusi ja verevalumeid. Uskumatu!
"Ning siis ma naudin oma valu. Naudin, sest see kuramuse süst ei aita. Naudin, sest see valu on nii väline. Naudin, sest see valu on tõelise valu kõrval tegelikult nii tühine."
Ja kuidas saab nii palju juua?!?
"Ja ma joon pudeli tühjaks ning nutangi./.../
Ma nutan end magama ja olen täis kui tinavile."
Lisaks Memmele on veel üks põnev tegelane - Georges - oma elufilosoofiaga.
"Vaat mina olen otsija... see otsija, kes on terve elu püüdnud olla justkui normaalne noh /.../ Mul on raske olla rõõmus ja nautida asju, neid asju, mis tavaliselt panevad teisi ennast õnnelikuna tundma..."
"Enamiku jaoks on minu filosoofia vastuvõtmatu ja arusaamatu. Sest minu rahulolu pole tingitud näiteks uue auto või maja ostmisest..."
"Inimesed seavad endile reegleid, raame, piiranguid ja enamasti kohe palju ja erinevaid, loobuvad lihast või šokolaadist, headest raamatutest või keelavad endale näiteks laisklemise. Ja need reeglid, need piirangud teevad neid tegelikult õnnetumaks... rahulolematumaks, katkisemaks."
Vaatamata mõnele mind häirivale nüansile, ja ka kirja/trükiveale, tõden ma taaskord, et oli üks vaimustavalt Imeline Raamat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar